Kilpnäärme ületalitlus, tuntud ka kui hüpertüreoidism, on seisund, mille korral kilpnääre toodab kilpnäärmehormooni üleküllust. See ületootmine võib põhjustada mitmeid emotsionaalseid ja füüsilisi vaevusi, mis võivad maskeerida muude terviseprobleemide tunnusteks. Kuigi paljud inimesed arvavad, et kilpnäärme ületalitlus esineb ainult naistel, võivad ka mehed kogeda liigset kilpnäärmehormooni tootmist. Kõigil juhtudel on mitmeid raviviise, mis võivad leevendust tuua.
Korralikult toimides toodab kilpnääre kahte spetsiifilist hormooni: trijodotüroniini ehk T3 ja türoksiini ehk T4. Need hormoonid koos aitavad reguleerida paljusid keha funktsioone, sealhulgas seedimist, südametegevust ja kasvuprotsessi. Kui kilpnääre muutub üliaktiivseks, vabanevad need hormoonid kogu kehas ja oluliselt kiirendavad mitmeid funktsioone, sealhulgas närvisüsteemi reaktsioone erinevatele stiimulitele.
Selle tulemusena võib kilpnäärme ületalitlusega inimene kogeda mitmesuguseid füüsilisi ja emotsionaalseid probleeme. Sageli ärritavad üksikisikut kergesti sündmused ja olukorrad, mis tavaliselt ei põhjustaks stressi. Äkiline tundlikkus isegi kõige väiksemate helide suhtes võib vallandada paanikahood. Inimesel võib tekkida raskusi asjade meeldejätmisega või ootamatult raskusi rutiinsete ülesannete täitmisega. Südamepekslemine, tõsised söögiisu muutused ja äärmine väsimus ei ole ebatavalised sümptomid. Struuma või silmade väljaulatuv osa on kilpnäärme ületalitluse tavalised nähud, mis on üsna tavalised. Tihti põhjustab kilpnäärme ületalitlus ka unetust, mis paneb niigi ülekoormuses olevale kehale rohkem stressi.
Kilpnäärme ületalitlusel on palju põhjuseid. Gravesi tõve tekkimine ehk kilpnäärme suurenemine on organismi immuunsüsteemi talitlushäire, mis põhjustab kilpnäärme vastu kasutatavate antikehade tootmist. Selle tulemusena hakkab nääre suurenema ja hormoone üle tootma. Liiga palju joodi toidus võib põhjustada seda tüüpi kilpnäärmeprobleeme. Kilpnäärme kahjustus šoki või trauma tõttu võib põhjustada hormoonide ületootmist ja põhjustada terviseprobleeme. On isegi tõendeid selle kohta, et kilpnäärme ületalitlus võib olla pärilik haigus.
Õnneks on kilpnäärme ületalitluse raviks mitu võimalust. Narkootikumide ravi on tavaliselt esimene kaitse. Kilpnäärmevastased ravimid aitavad pärssida T3 ja T4 tootmist ning taastada normaalse taseme organismis. Kui kilpnäärmehormoonide tase hakkab normaliseeruma, sümptomid kaovad ja lõpuks kaovad üldse.
Kui ravimitest üksi ei piisa, on tavaliselt järgmiseks sammuks radioaktiivne joodravi. See hõlmab radioaktiivset joodi sisaldava kapsli allaneelamist. Jood tungib läbi kilpnäärme ja tapab osa rakkudest. Selle tulemusena väheneb kilpnääre suurus ja see ei suuda toota liigses koguses hormoone. Kuid seda tüüpi ravi ei takista kilpnääret radioaktiivse joodi mõjust taastumast ja hakkab hiljem tootma suures koguses hormoone.
Mõnel juhul on kilpnäärme ületalitluse ainus tõhus ravi operatsioon. Tuntud kui kilpnäärme eemaldamine, hõlmab kilpnäärme kogu või osa eemaldamist. Kogu nääre eemaldatakse ainult siis, kui puudub võimalus jätta osa, mis on võimeline tootma õiget kogust hormoone. Kui kilpnääre on täielikult eemaldatud, on vajalik hormoonasendusravi, et tagada organismis sobiv T3 ja T4 tase.
Kui kilpnäärme ületalitlus võib olla füüsiliselt ja vaimselt kurnav, siis tänapäeval saadaolevate laiaulatuslike ravimeetodite valik võimaldab olukorda parandada ja taastada kehas õige tasakaalu. Arstid suudavad tavaliselt tuvastada kilpnäärme ületalitluse olemasolu füüsilise läbivaatuse ja vereanalüüsi kombinatsiooniga, et määrata kilpnäärmehormooni tase organismis. Kui diagnoos on kinnitatud, võib arst alustada õiget ravi ja pakkuda patsiendile abi.