Kikerherned on ehk paremini tuntud nende nime järgi garbanzo oad. Need on ümarad, beežist kuni helerohelised kaunviljade perekonna esindajad, mida kasvatatakse peamiselt Lääne-Aasias, Indias ja Vahemere piirkonnas. Enamikule on tuttavad kikerherned, mida kasutatakse kas tervelt salatites või jahvatatuna populaarse Lähis-Ida roogi hummuse valmistamiseks.
Neid kaunvilju saab ka jahvatada ja kasutada jahuna, mida nimetatakse grammijahuks. Neid võib sel moel kasutada falafeli valmistamiseks või Birma elanike valmistatud tofu variandi valmistamiseks. Tavaliselt tuntakse seda Birma tofuna.
Kikerherned on ka Itaalia roogade sagedane koostisosa. Neid võib kasutada pasta ja ubade valmistamiseks. Neid lisatakse sageli marineeritud köögiviljadele ja need võivad olla antipasto-roa osa. Need võivad olla äratuntavad ka kolmeoa salatis, mis koosneb rohelistest ubadest, ubadest ja kikerhernestest ning marineeritakse äädikaga või säilitatakse äädikas ja õlis.
Üks portsjon kikerherneid sisaldab umbes 4 untsi (113.39 g) või pool tassi umbes 17 grammi kiudaineid ja 19 grammi valku. Neid peetakse ka seeditavamaks kui enamikku teisi ube, mistõttu on need parem valik inimestele, kes kannatavad pärast ubade tarbimist liigse kõhugaaside all.
Kikerherneid peetakse tärkliserikkaks süsivesikuks ja see on diabeetikutele suurepärane põhitoit. Nad ei tooda tarbimisel organismis kõrget glükoosisisaldust. Seega hindavad nad hästi glükeemilist indeksit.
Kikerherneid on tegelikult kahte tüüpi. Desi tüüp on tumedamat värvi ja kipub olema väiksem. Kabuli tüüp on Ameerika tarbijale tuttavam heledama värvi ja pehmema karvkattega. Nendest kahest peetakse Desi paremaks toitumisvalikuks, kuid seda on USA-s raskem leida.
Kabuli kikerherneid on üsna lihtne leida, eriti konserveeritud. Vaevalt võib enamikus toidupoodides nende olemasolu paljude teiste konserveeritud oasortide kõrval märkamata jätta. Kuna neil on vaid nõrk maitse, sobivad need suurepäraselt teiste koostisosade või vürtsidega segamiseks ning on tervislikuks lisandiks erinevatele roogadele.