Kibe on haigurlaste sugukonda kuuluv kahlav rabalind. Linde võib kohata kõikjal maailmas, nad elavad märgaladel ja muudel vesistel aladel ning söövad leitud loomastikku. Kibe on üldiselt häbelik, üksildane loom, keda võib olla ebatavaline näha, kuid isase valju häälitsus võib linnuvaatlejaid teavitada, et piirkonnas leidub kibedaid, isegi kui neid pole näha. Mõned loomapargid ja kaitsealad hoiavad ka kibedaid ning neid võib vahel näha ka loomaaedades.
Lindude nimi pärineb vanaprantsuse sõnast butor, mis arvatakse olevat tuletatud ladinakeelsest sõnast butionem, mis tähendab “kibe” ja taurus, mis tähendab “härg”. Väidetavalt said linnud selle ladinakeelse nimetuse neile iseloomuliku valju kisa tõttu. Kaks perekonda moodustavad koos kibedad. Esimene perekond Botaurus hõlmab suuremaid kibedaid, nagu suur kibe ja Ameerika kibe. Väiksemad kibedad, nagu vähimõru, kaneeli kibe ja kääbuskibe, kuuluvad teise perekonda Ixobrychus. Kokkuvõttes on igal kontinendil, välja arvatud Antarktika, tuvastatud umbes 14 elavat kibedat liiki.
Esmapilgul võib haigur välja näha nagu väike haigur. Lindudel on siiski mõned eristavad erinevused. Kibedatel on lühem kael kui haigrutel ning neil on ka kompaktsem ja jässakam keha. Nende sulestik kipub olema pruuni laigulise värviga, mis sobib ideaalselt nende märgalade elupaiga pilliroo ja heintaimede vahel maskeerimiseks. Nagu haigrutel, on ka kibedatel pikad nokad, mis sobivad hästi muda ja muu toiduks vajaliku materjali kaevamiseks.
Kalad, konnad ja muud väikesed rabaloomad moodustavad suurema osa kibeda toidust. Nagu haigrud, võivad ka kibedad jahti pidades pilliroogu imiteerides vees seista. Lennates tõmbavad kibedad ka oma kaelad sisse, mitte ei venita neid välja, nagu mõned linnud teevad. Paljud kibedad liigid on ka rändel ja osa suuremaid kibedaid käsitletakse jahilindudena mitmes maailma piirkonnas.
Terved märgalad võivad säilitada mõistliku kibeda populatsiooni ning linde võib kasutada keskkonna tervise hindamisel indeksliikidena. Kibedate arvukuse vähenemine märgala ümbruses võib viidata sellele, et neil on raskusi toidu või elupaiga leidmisega, mis üldiselt viitab ökoloogilisele tasakaalustamatusele. Ka drastilised veetaseme muutused võivad kibedaid mõjutada, kuna nad kipuvad märgaladel pesitsema madalal maapinnast ning üleujutus võib pesa hävitada.