Kettajam on mehhanism mehaanilise jõu ülekandmiseks kahe koha vahel ning see on jalgrataste ja mootorrataste tavaline liikumisvahend. See on ka paljude erinevat tüüpi masinate ajend. Kettajamid on tehnoloogiana eksisteerinud alates kolmandast sajandist eKr ja on sellest ajast saadik oma põhikonstruktsioonilt jäänud samaks.
Tavaliselt töötab kettajam nii, et jõuallikas, tavaliselt mootor või pedaalisüsteem, pöörab hammasratast, mida tuntakse ketirattana ja mille ümber keeratakse spetsiaalselt disainitud kett. Kui ketiratas pöörleb, haaravad selle hambad ketiajamis olevad pilud kinni, pannes selle pöörlema ümber ketiratta. Teises otsas on teine käik, mis muudab ajamiketi poolt edastatava mehaanilise energia soovitud jõuks.
Näiteks jalgrattal või mootorrattal on teine rumm kinnitatud võlli külge, milles on rida käike, mis käitavad tagaratast. Sõltuvalt käigust rakendatakse võimsust erineva võimsusega. Erineva hammaste arvuga hammasrattaid kasutatakse tõukejõu tekitamiseks suurel kiirusel ja nende käikude vahelist seost nimetatakse ülekandearvuks. Tüüpilised ülekandearvud hõlmavad mitut ketiratta pööret ühe väljundpöörde kohta madalaimas otsas. Need arenevad sageli ühe veoratta pöördeni, põhjustades suurematel käikudel teisese rummu mitu pööret.
Kui lihtsad kettajamid on kahte käiku sisaldavad silmuskonstruktsioonid, siis keerukamaid kujundeid saab luua konstruktsiooni täiendavate hammasrataste lisamisega. Need täiendavad vahekäigud on tuntud kui tühikäigukäigud ja need ei mõjuta ajami üldist suhet. Ainult esimene ja viimane käik ning eriti nende hammaste arvu erinevus mõjutavad kettajami ülekandearvu.
Kettajamid on tavaliselt valmistatud metallist ning peale jalgrataste ja mootorrataste võib neid näha masinates, alates kaubanduslikest röstritest kuni paakideni. Neid kasutatakse laialdaselt kaevandustöödel, toimides konveierina, mis veab materjali ühest kohast teise kettiga ühendatud kopade seeria abil. Kettülekanne oli 20. sajandi esimesel poolel autodes populaarne jõuülekanne, kuid 1950. aastate lõpuks loobuti sellest sootuks palju vastupidavama, kuigi raskema veovõlli mehhanismi kasuks. Ketiülekanne ei ole aga tänapäevastel autodel täiesti puudulik ja on endiselt populaarne võimalus mootori nukkvõlliga seotud ajastusketti toiteks.