Ketoatsidoos on seisund, mis tekib siis, kui patsiendil väheneb oluliselt insuliini tase ja samal ajal tõuseb glükoosisisaldus, tavaliselt üle 250 mg/detsiliitri kohta. Peamiselt ainult diabeetikutele ja alkohoolikutele kuuluv ketoatsidoos – mida nimetatakse ka diabeetiliseks atsidoosiks, DKA-ks või lihtsalt atsidoosiks – põhjustab ligikaudu 4–9% diabeedihaigete haiglavisiitidest. Selle alguse võivad põhjustada põhiinfektsioon, kõige sagedamini kuseteede infektsioon (UTI), vahelejäänud insuliinravi, trauma, stress ja alkohoolikute puhul liigne alkoholitarbimine koos näljadieediga.
Inimkeha toodab mitmeid hormoone, mis aitavad korralikult seedida ja toiduenergiat säilitada. Insuliini ja glükagoonide tasakaalustamatus, mis reguleerivad vere glükoosisisaldust, põhjustab peamiselt ketoatsidoosi. Tervel inimesel stimuleeritakse insuliini tootmist kõhunäärmes vastusena kõrgenenud vere glükoositasemele, näiteks pärast sööki. Insuliin julgustab keha muutma glükoosi glükogeeniks ja rasvhappeahelateks, mida saab hilisemaks kasutamiseks keharasvas säilitada. Seevastu tervel inimesel stimuleeritakse glükagoonide tootmist vastusena vere glükoosipuudusele.
Keha reageerib glükagoonide olemasolule, soodustades rasvhapete oksüdatsiooni. Selle protsessi käigus toodetakse energiaühendeid. Atsetüül-CoA, rasvhapete oksüdatsiooni kõrvalsaadus, muudetakse ketoonrühmadeks (atsetoatsetaat, atsetoon ja beeta-hüdroksübutüraat), mis on energiaallikas.
Tavaliselt ei saavuta ketoonide tootmine ohtlikku taset. Diabeetikutel ja alkohoolikutel võib see aga kulgeda reguleerimatult insuliinipuuduse ja glükagoonide ülekülluse või vastavalt alkoholi enda ainevahetuse tõttu. Ketoonrühmade happelisuse ja liigsest ketoonist tingitud glükoosi ületootmise tõttu võib ketoatsidoos olla väga mürgine.
Selle seisundi tavalisi sümptomeid saab selgitada ülalkirjeldatud patogeense mudeli abil. Ketoatsidoosi ajal voolab liigne veresuhkur lõpuks uriiniga metaboolse katsena vältida kõrget glükoosikontsentratsiooni. Seda tehes eemaldatakse aga olulised soolad (kaalium, naatrium jne) ja vesi. See protsess koos järgneva vere kontsentratsiooni ja seega pH langusega (ketoonide tõttu) põhjustab iiveldust, oksendamist, sagedast urineerimist, dehüdratsiooni, naha turgori vähenemist, naha kuivust, higistamise vähenemist ja ketonuuriat (ketoonide olemasolu). uriinis). Ravimata jätmise korral võib ketoatsidoos põhjustada ka kooma ja surma.
Ketoatsidoosi on lihtne vältida, kui võtta õigeid meetmeid. Diabeediga patsient peaks olema insuliinraviga hoolas ja alkoholi tohib tarbida vaid mõistlikes kogustes. Kui diabeetikul või alkohoolikul tekivad ülalkirjeldatud sümptomid, oleks parim raviviis vedelike täiendamine elektrolüüdilahusega, nagu Gatorade, ja pöörduda haiglasse või kliinikusse, kus saab vedelikke intravenoosselt manustada. Kui olukord nõuab ravimite kasutamist, kasutatakse diabeetikutel insuliini, alkohoolikutel aga naatriumvesinikkarbonaati (seerumi pH normaliseerimiseks).