Keskkõrvas on kolm luud, mida ühiselt nimetatakse luudeks. Luude nimed pärinevad ladina keelest ja on tuntud kui malleus, incus ja stapes. Nende eesmärk on parandada keskkõrva üldist funktsiooni, edastades heli väliskõrvast sisekõrva.
Luu luud on väikese suurusega, inimkeha väikseimad luud, mille labad on kõige väiksemad. Nende nimed peegeldavad iga luu eripärast kuju ja rolli. Nende üldnimetused on vasar, alasi ja jalus – esemed, millega igaüks silmanähtavalt sarnaneb.
Keskkõrva üks ots on ühendatud kuulmekile ehk trummikilega ja teine sisekõrva avaga. See ühendatud seadistus trummikilest kuulmisluudest sisekõrva võimaldab väliskõrva sisenevatel helilainetel vibreerida kuulmekile vedelikku. See vedelik surub vastu keskkõrva luid, mis seejärel levivad ovaalsesse aknasse, membraani, mis katab sisekõrva sissepääsu ja lõpuks sisekõrva sellesse ossa, mida tuntakse kõrvena.
Kolme luu konkreetne paigutus keskkõrvas toimib hoovana, mis hõlbustab helijuhtivust sisekõrva. Haamri liikumine käivitab alasi ja alasi nihutab alasi. Haamer kleepub kuulmekile selle osa külge, mis võib helilainete vastuvõtmisel liikuda. Alasi on keskmine tükk, mis on ühest otsast kinnitatud vasara külge ja jalus sisekõrvale lähemal olevast otsast. Jalus on viimane lüli, mis surub heli tajumiseks vastu vedelikku sisekõrvas.
Haamer ja jalus on ühendatud kahe väikese lihasega, mis käivitavad trumli refleksi, tuntud ka kui akustiline refleks, mis toimib kaitsemehhanismina, et vältida kõrva kahjustamist kahjulike helide tõttu. Stapedius lihas piirab jaluse liikumist, summutades vibratsiooni, mis võib olla liiga tugev või kõrge amplituudiga. Trummi pingulihas pingutab haamrit tõmmates luuluud. See toiming tekitab stapediuse efektiga sarnase efekti jalus, nii et vibratsioon väheneb, vältides valju müra kõrva kahjustamist.