Keskkonnakuritegevus on üldiselt määratletud kui kuritegu, mis on toime pandud keskkonna vastu. Enamik õiguskaitseasutusi jagab keskkonnakuritegevuse kahte kategooriasse: reostus ja ohud ohustatud liikidele. Kasvav teadlikkus keskkonnaprobleemidest viis XNUMX. sajandi jooksul paljudes riikides keskkonnakuritegevuse mahasurumiseni ning suuremad õiguskaitseorganid võtavad keskkonnakuritegevust väga tõsiselt. See mitte ainult ei kahjusta keskkonda, vaid mõjutab sageli ka majandust ja üldist elukvaliteeti.
Keskkonnakuritegude toimepanemine ei tulene üldjuhul soovist keskkonda hävitada, kuigi selle lõppmõju on keskkonnakahju tekitamine. Reostuse korral võib keskkonnakuritegevus avalduda muuhulgas mürgiste materjalide mahapaiskamises, toksiinide ebaõige kindlustamises või toksiinide tahtmatus lekkimises looduskeskkonda. Toksiinide eraldumise tagajärjel saastub õhk, maa või pinnas. Mõnel juhul võib reostus põhjustada otsest surma või tõsist keskkonnakahju, nagu näiteks siis, kui kemikaalide lekked põhjustavad terviseprobleeme väikestes kogukondades või tapavad loomapopulatsioone. Reostuse mõju võib olla ka peenem ja pikaajalisem, nagu nähti kemikaali DDT puhul, mis ei tapnud alati loomi otseselt, kuid aitas kaasa paljude loomapopulatsioonide vähenemisele.
Reostus on enamikus riikides rangelt reguleeritud. Paljudes riikides on valitsusasutused, mis on spetsiaalselt loodud reostuse vastu võitlemiseks, aidates seadusi kehtestada ja jõustada. Näiteks Ameerika Ühendriikides osaleb Keskkonnakaitseagentuur (EPA) paljudes reostusvastase võitluse kampaaniates, mis hõlmavad näiteks toetusraha eraldamist saastunud alade puhastamiseks ja heitkoguste reguleerimist. Ülemaailmse reostuse peatamiseks on sõlmitud ka mitmed rahvusvahelised lepingud, näiteks Kyoto protokoll.
Ohustatud liikide puhul võivad kurjategijad sooritada kuritegusid otse ohustatud loomade tapmisega või kahjustada nende elupaiku, mille tulemuseks on populatsioonisurve, mis seab need loomad ohtu. Rahvusvahelise kokkuleppe kohaselt karistab enamik riike karmilt tapmist ja ohustatud liikidega kauplemist, välja arvatud loomaaiaparkide ja aretusprogrammide puhul, mis püüavad neid loomi päästa. Elupaikade kahjustamine on keskkonnakuritegu, mida on mõnel juhul raskem menetleda ja reguleerida, kuna sellega kaasnevad sageli ettevõtete ja kõnealuste ohustatud liikide vastandlikud huvid.
Keskkonnakuritegevuse vastu võitlemine on oluline, sest see aitab tagada, et tulevastele põlvedele jätkuks keskkonda. Mõned aktivistid väidavad ka, et inimesed vastutavad selle eest, et Maa oleks loomade ja taimede jaoks turvaline ja tervislik elupaik, kuna kõik eluvormid on omavahel seotud.