Kontsentratsioonistrateegia on teatud tüüpi lähenemisviis, mida kasutatakse nii äri- kui ka investeerimisolukordades. Äritegevuse lähenemisviisina hõlmab strateegia seda, et ettevõte otsustab suunata suurema osa oma ressurssidest konkreetse toote või vähemalt väikese tooterühma arendamisele, mis on suunatud konkreetsele turule. Investeerimise lähenemisviisina nõuab kontsentratsioonistrateegia portfelli koostamiseks väikese aktsiarühma valimist, selle asemel, et investeeringute mitmekesisemaks kogumiseks minna. Koondumise strateegia kasutamisega kaasnevad nii eelised kui ka potentsiaalsed kohustused, sealhulgas võimalus investeerida ühele turule nii palju, et äkiline majanduslangus võib viia ebaõnnestumiseni.
Äritegevuses rakendatuna on koondumise strateegia eesmärk keskenduda tootesarjale ja turule, millel ettevõte otsustab konkureerida. See võib mõnikord viia selleni, et seda konkreetset ettevõtet peetakse antud valdkonna spetsialistiks või eksperdiks, kuna kõik ressursid on suunatud selles valdkonnas parimate võimalike toodete loomisele ja turustamisele. Mõnikord võib ettevõte valida selle spetsialiseerumiskursuse ja saavutada nii palju edu, et hakkab kehtestama selles valdkonnas standardeid, pakkudes võrdlusaluseks, mille poole konkurendid peavad püüdlema, et äritegevuses püsida.
Edu korral võimaldab koondumisstrateegia luua turul tugeva maine ning luua tarbijate seas märkimisväärset nimeväärtust. Tegelikult võib ainsuse toote nimi tarbijate teadvusesse niivõrd juurduda, et see on levinud slängiterminina kõigi seda tüüpi toodete puhul, olenemata sellest, kas need on ettevõtte valmistatud või mitte. Samas kultiveeritakse sageli arusaama kõrgemast kvaliteedist, lähtudes sellest, et ettevõte teeb ühte asja ja teeb seda hästi.
Kuigi keskendumisstrateegia võib väga hästi toimida, on sellel lähenemisviisil mõningaid võimalikke lõkse. Tarbijate nõudmiste muutumine võib tähendada, et üksiku toote turg hakkab kahanema, mis võib jätta ettevõtte finantsraskustesse. Tehnoloogilised uuendused võivad muuta toote vananenuks, lõpetades sellega tootmise. Ettevõtted, kes ei hajuta tegevust, on sageli majanduslanguse ajal haavatavad, eriti kui kõnealust toodet peetakse pigem luksuseks kui hädavajalikuks. Kui ettevõttel pole piisavalt rahalisi reserve, et majanduslangusest välja tulla, on suur tõenäosus, et ettevõte kukub läbi.