Keskaegne teoloogia viitab tavaliselt religiooni uurimisele ajal, mida tuntakse kui keskaega või keskaegset ajastut, umbes 5. sajandist kuni 15. sajandini. Kui suur osa Euroopast ja läänemaailmast langes sel ajal kaosesse ja konflikti, jäid kloostrid ja mõned muud paigad õppimise ja diskursuse varjupaikadeks. Selle tulemusel toodeti palju teoloogilisi uuringuid ja kirjandust ning paljusid tolle aja vaimseid ja religioosseid tõekspidamisi saab siiani uurida. Keskaegne teoloogia hõlmab sageli keskaegsete filosoofide ja usujuhtide töid vaba tahte ja ettemääratuse ning hea ja kurja olemuse kohta.
Keskaegse teoloogia üks levinumaid aspekte on nende usujuhtide ja filosoofide uurimine, kes jätsid religioonile sadade või tuhandete aastate jooksul püsiva jälje. Näiteks Augustinus Hippost oli üks viimaseid Rooma filosoofe ja usujuhte, kes kehtestas suure osa religioossest mõtteviisist, mis jätkus ka pärast tema surma. Thomas Aquinost peetakse ka keskaegseks valitsevaks teoloogiks ja tema kirjutised olid alates tema elust aluseks suurele osale lääne kristlikule mõttele. Keskaegses teoloogias oli teisigi mõjukaid tegelasi, sealhulgas islamifilosoofid, kes jõudsid keskaegse Euroopa pimedal keskajal.
Vaba tahte ja ettemääratuse kontseptsioonid olid keskaegse teoloogia ühed olulisemad aspektid. Kasutati erinevaid filosoofilisi ja teoloogilisi lähenemisi, et aidata inimestel ratsionaliseerida oma tegutsemisvõimet kõiketeadva looja kontseptsiooniga. Ettemääratuse idee tegi kindlaks, et inimestel polnud tõelist vaba tahet ning et nende teod olid teada ja ette määratud juba enne nende teoks saamist. Seda ideed kasutati keskaja uuringutes sageli õigustuseks, miks mõnel inimesel oli rikkus ja võim, kui tasu hea elu eest, mille elama nad olid ette määratud.
Ka keskaegses teoloogias mõeldi palju hea ja kurja olemusele. Inimesed tahtsid paremini mõista, mis on “hea” ja mis “kurja” ning kuidas need ideed on kõikvõimsa ja heatahtliku jumaluse loodud universumis üldse võimalikud. Seda uuriti sageli selliste mõistete kaudu nagu ettemääratus ja „pärispatt”, mis olid vahendiks selgitamaks, miks heade inimestega halvad asjad juhtusid. Paljud keskaegses teoloogias käsitletavad küsimused on jätkuvalt filosoofilise ja teoloogilise uurimise allikad, kuna seda tüüpi küsimustele ei ole sageli õiget ega lõplikku vastust.