Kenningu roll luules on seotud objekti kirjeldamisega alternatiivsel viisil, et anda sellele objektile publikule erinev ja sageli rikkalikum tähendus. Kenning on poeetiline tehnika, mis ulatub tagasi iidse anglosaksi ja norra luulesse. See on hästi esindatud klassikates nagu Beowulf ja teistes vanaingliskeelsetes teostes.
Eksperdid kirjeldavad kenningit kui kokkusurutud metafoori, mis tähendab, et suhtelist tähendust väljendatakse vaid mõne sõnaga. Tavaliselt kasutavad kenningut kasutavad luuletajad eseme kirjeldamiseks liitsõna, sageli sidekriipsuga. Tavapärasemas metafooris oleks metafoorse tähenduse tõhusaks edasiandmiseks vaja rohkem sõnu. Näiteks liitsõnafraasi “kalatee” kasutamine sõna “meri” asemel on kenamise ehe näide; siin asendab poeet lihtsa tähenduse keerulise tähendusega, mis viitab sellele, et meri või ookean on koht, mis tagab mereelukatele transpordi. Tavapärases metafooris võib poeedil olla vaja kirjutada midagi pikemat, näiteks “tee kaladele”.
Kenningu peamine roll luules on kasutada ülaltoodud näiteid objekti üksikasjalikumaks kirjeldamiseks. Liitsõna kaks osa esindavad sageli subjekti ja objekti suhet, mis loob kokkuvõtlikult ja sageli abstraktselt keerulisi assotsiatsioone. Kenning on kõige elementaarsemas mõttes ainulaadne viis objekti märgistamiseks luule mõiste tähenduse ja esitamise jaoks.
Peale selle, et kenning on kiirem viis metafooride loomiseks, on see seotud ka murdega. Paljudel juhtudel võib kenningi roll luules olla kohalike või piirkondlike murrete näidete tutvustamine. Rohkem kui mõnes keelekogukonnas on lihtsa objekti kirjeldamine liitsõnafraasiga ühe sõna asemel osa levinud murdest, mis võib kogukonnavälistele olla võõras. Luule võib seda kajastada kenningi kasutamise kaudu, et tutvustada lugejaid kohalike elanike keelekasutuse viisidega.
Paljud ütleksid, et sedalaadi metafoorseid fraase kasutatakse laiemalt, et muuta luulekeel elavamaks. Paljud akadeemikud ja kirjanduseksperdid soovitavad kasutada luules kenningit, et lisada teosesse rohkem mõtlemapanevat sõnavara. See kipub hoidma lugejaskonda kaasas ja lisab atraktiivsust paljudele luuleliikidele, kus tehnilisemad sõnavalikud võivad muuta kirjandusteose lamedaks ja inspireerituks.