Keldi mütoloogia viitab Mandri-Euroopa ja Briti saarte iidsete keldi hõimude rituaalidele, usulistele tõekspidamistele ja folkloorile. Peamine aspekt oli polüteism ehk paljude jumalate kummardamine, millest mõned erinesid piirkonniti või hõimuti. Teised uskumused hõlmasid austust inimpea, numbri kolme ning pühapaikade ja muude looduse aspektide vastu. Keldi mütoloogia hõlmab ka palju omapäraseid ja fantastilisi folklooriolendeid. Sellel folklooril ja mütoloogial on olnud tugev mõju populaarkultuurile, religioonile ja kirjandusele läbi ajaloo kuni tänapäevani.
Keldid olid hõimurahvad, kes asustasid Kesk-Euroopat alates umbes 800. aastast eKr. Suurimal määral elasid keldi hõimud tänapäeva Saksamaal, Prantsusmaal ja Inglismaal ning idas kuni Türgi ja Balkanini. Suurema osa keldi territooriumidest vallutas lõpuks oma hiilgeajal Rooma impeerium. Varajase keldi mütoloogia kohta praegu teadaolev on spekulatsioonide ja hilisemate ajalooliste käsikirjade, sealhulgas Rooma keisri Julius Caesari kirjutatud käsikirjade tulemus. Keldi ühiskonna religioossel kastil druiididel kehtisid mõnikord seadused, mis keelasid keldi religioosseid riitusi kirja panna; teised ülestähendused võisid hävitada Rooma vallutajad või kristlikud misjonärid.
On teada, et keldid austasid selliseid taimi nagu puuvõõrik ja pidasid mõnda kohta pühaks. Nende hulka kuulusid kohad, kus maa kohtus veega, nagu järved, jõekaldad ja rabad, mida ilmselt peeti piirideks, kust jumalad ja müütilised olendid pääsesid füüsilisse maailma. Keldi mütoloogia hõlmab arvukalt jumalaid, kellest mõnda teadsid ainult konkreetne hõim või perekond ja teised, kes nautisid laialdast kummardamist. Laialt tuntud jumaluste hulka kuulusid sõdalane Lugus ehk Lugh ja hobusejumalanna Epona. Paljudel neist olenditest öeldi, et neil on kolm aspekti, näiteks kolm nägu; number kolm oli keldi kultuuris, kunstis ja mütoloogias väga oluline.
Keldi mütoloogia pidas inimese pead vaimu elupaigaks. Vaenlaste pead olid hinnatud sõjatrofeed ja paljud legendid viitavad pühakutele ja kangelastele, kes pärast surma oma pead tagasi nõudsid. Keldi rahva müüte ja folkloori säilitati keskaegsetes dokumentides, nagu Mabinogion. Legendid kangelaskujudest, nagu Beowulf ja kuningas Arthur, said samuti alguse keldi müütidest. Keldi folkloor sisaldab koletisi ja kummitusi, erinevalt teiste maade mütoloogiates leiduvatest olenditest, nagu must sikk, koer, kes ilmus ristteel katastroofi ennustama, ja pooka, vallatu kaitsevaim.
Rooma impeeriumi lõpuks piirdus keldi kultuur ja keel Briti saartega, kus neil õnnestus ellu jääda sellistes piirkondades nagu Iirimaa, Šotimaa ja Wales. 19. ja 20. sajandil elavnes huvi keldi kultuuri ja kunsti vastu. See hõlmas neopaganlikku vaimset liikumist, mis mõjutas tänapäeva Wicca religiooni ja New Age’i uskumusi. Keldi mütoloogia on samal ajal mõjutanud suurt hulka kirjandust ja filme, alates Tolkieni Sõrmuste isandast ja JK Rowlingu filmist Harry Potter kuni Jimmy Stewarti komöödia Harveyni. Rollimängud, nagu Dungeons & Dragons, laenavad samuti rohkelt keldi folkloori olenditelt.