Keldi harf on harfi väiksem versioon, mis on levinud keldi riikides või Euroopa piirkondades, eriti Walesis, Iirimaal ja Bretagne’is. Keldi harf, mida nimetatakse ka rahvaharfiks, on populaarne ka taaselustajate, rahvakunsti taasesitusnäitlejate ja algajate seas. Rahvaharfides on erinevusi, mis tähendab, et need ulatuvad kahest kuni kuue oktaavini, võivad sisaldada labasid või hoobasid, kuid võivad sisaldada 19–40 keelt, kuigi 34 tundub olevat keskmine. Inimest, kes mängib keldi harfi, kutsutakse pigem keldi harfiks kui harfimängijaks.
Harf on keelpill, mis hoiab keeli raami sees vertikaalselt. Harfi mängitakse kõige sagedamini istuvas asendis, harfi kas süles, kui see on piisavalt väike, või harfi kõrval seistes. Need mitmekeelsed instrumendid on traditsiooniliselt kiilukujulised, keelpillid on kõlalauaga risti. Harfi populaarsus tähendab, et seda pilli võib leida nii erinevatest kultuuridest nagu keldi rahvad, Aasia, Aafrika ja kogu Euroopa.
Sümboolselt seostub harf läbimõelduse ja õrnusega. See on ka poliitiline ja korporatiivne sümbol, millel on sügavad sidemed Iirimaaga. Keldi harfi on Iirimaaga seostatud Brian Boruma mac Cennetigi aegadest, inglise keeles tuntud kui Brian Boru. Harf sai esmakordselt Iirimaa ametlikuks sümboliks aastal 1542. Seda kasutatakse ka Leinsteri lipul, mis on üks ajaloolisest Iirimaa neljast provintsist.
Keldi harfi kõla ei seostata mitte ainult rahu ja hellusega; seda seostatakse ka romantikaga ja teatud määral, eriti keldi diasporaas, nostalgiaga. Heli aga varieerub sõltuvalt harfi suurusest ja materjalidest, millest see on valmistatud. Kaks peamist variatsiooni on keelpillid ja raam, täpsemalt kõlalaud. Traditsioonilised keldi harfid on nööritud sisikonnaga, kuid nüüdisaegsed on nüüd ka selliste materjalidega nagu nailon või traat.
Keldi harfid on sageli piisavalt väikesed, et sülle mahtuda. Nendel harfidel on ka mitmeid muid põhimõttelisi erinevusi võrreldes tavaliselt suuremate ja uhkemate klassikaliste harfidega. Üks suur omadus on pedaalide puudumine. Keldi harfid on kas fikseeritud harfid või neil on rida hoobasid, mis vajadusel lõdvendavad või pingutavad keeli. Kangisüsteemi eeliseks on kergus ja teisaldatavus. Puuduseks on see, et klahvide kiiret muutmist on raskem teha ja juhuslikke muudatusi raskem teha.
Keldi harf, nagu enamik harfisid, on häälestatud diatooniliselt. See on paljuski sama, mis klaveri häälestamine ja hõlmab tetrakordi mustreid, milles on viis tooni ja kaks pooltooni. Muusika moodustub keelpillide näppimise ja hoobade abil helide muutmiseks.