Mis on keiser Tamarin?

Emperor Tamarin on väga ebatavalise välimusega primaat, liiginimi Saguinus imperator, kes elab peamiselt Lõuna-Ameerika Amazonase basseini vihmametsades. Oma nime on see saanud sarnasusest Saksa keisri Wilhelm II-ga, kellel olid pikad valged vuntsid, mis sarnanesid selle ainulaadse looma omadega. See on väike sõbralik ahv, kellel on väga mitmekesine toitumine.

Need väikesed ahvid elavad paarides või väikestes rühmades, kusjuures juhiks on vanim emane. Nad on üsna väikesed, 9–11 tolli (23–28 cm) pikad. Nende sabad on nende kehast pikemad, umbes 15 tolli (38 cm) pikad. Väga kerged, need väledad tamariinid kaaluvad täiskasvanuna vaid 10–14 untsi (3–4 kg). Lisaks uhketele valgetele vuntsidele tunneb need primaadid ära nende tumehallist kuni mustani kasuka, kollase selja ning punaka rinna ja saba järgi.

Kuigi keiser Tamarin eelistab elada sügaval troopilistes vihmametsades, võib teda leida ka avatud aladel. Ta veedab suurema osa oma päevast puulatvades, kus ta hüppab jäsemelt jäsemele, maapinda puudutamata. Ta kõnnib ja jookseb kõigil neljal jalal ning hoiab oma pikka saba okstest kinni, tagades sellega tasakaalu ja stabiilsuse. Seda tüüpi emased on trikhomaadid, st nad näevad ainult kolme värviga. Kõik isasloomad ja umbes kolmandik emasloomadest on dikromaadid, kes näevad ainult kahes värvitoonis.

Keisertamariinid on kõigesööjad, kes söövad mitmesuguseid taimi, putukaid, puumahla ja väikseid selgroogseid. Nad armastavad mune ja on teadaolevalt aeg-ajalt linnupesi röövinud. Väikesed sisalikud, konnad, ämblikud, mardikad ja mitmesugused puuviljad on nende dieedi tavaline osa.

Keiser Tamarini ahvide rühmas paarituvad ainsad vanim emane ja kaks küpset isast. Pärast umbes 140-päevast rasedusperioodi sünnib kaks või kolm last. Kõik rühmas olevad isased töötavad koos, et poegade eest hoolitseda. Nad on täielikult küpsed 20 kuu vanuselt ja võivad elada kuni 20 aastat või kauem.

Keiser Tamarin on teadaolevalt väga mänguline ja sõbralik ning vangistuses peetavad armastavad tähelepanu ja paitamist. Sageli peibutavad nad üksteist, mis suurendab nende ahvide vahelist sidet. Ehmunud või hirmul helistavad nad üksteisele valju nutmise teel.