Mõistet “poliitiline keha” kasutatakse valitsuse kui terviku kirjeldamiseks, alates valitsuse juhist kuni tavakodanikeni välja. Mõned inimesed kirjeldavad valitsust ennast kui poliitilist keha, jättes välja kodanikud, kuid sagedamini viitab see termin valitsusele ja rahvale kui kollektiivile. Kontseptsiooni idee seisneb selles, et terved valitsused peaksid keskenduma nagu terve inimkeha.
See mõiste on üsna iidne; kreeklased näiteks kasutasid mõnikord keha metafoorina osariigi kirjeldamiseks, nagu tegid inimesed Indias. Mõistet “poliitiline keha” omistatakse aga tavaliselt autorile Thomas Hobbesile, kes mainis seda oma 1651. aasta raamatus Leviathan. Hilisemad autorid jooksid selle ideega kaasa, tekitades mõnikord keerulisi mõttekäike, et teemast rääkida.
Mistahes ühiskonda mõeldes on paljude arvates kriitilise tähtsusega vaadelda inimeste rolli, arvestades ühiskonda tervikuna. Mõnel juhul eksisteerib valitsus ainult rahva tahtel ja rahva arvamusel on valitsuse olemusele sügav mõju. Muudel juhtudel võivad rahvavahelised rahutused tekitada probleeme eesotsas, isegi kui ta ei valitse rahva nõusolekul. Kuigi riigipea võib olla poliitika keha eesotsas, ei saa pea toimida vaakumis. See vajab ellujäämiseks muid kehaosi, nagu toetav kabinet, seadusandlik kogu ja valmis elanikkond.
Arvamuskolumnistid räägivad sageli poliitilisest kehast, kui tahavad rõhutada ideed, et ühiskond peab toimima tervikuna. Seda võib kritiseerida ka kui kollektiivi, kui asjad ei lähe hästi, lähtudes loogikast, et kuna kõik ühiskonna liikmed vastutavad ühiskonna toimimise eest, on kõik süüdi, kui ühiskonnal on raskusi. Filosoofidele, majandusteadlastele ja poliitikateoreetikutele meeldib uurida ka poliitika keha kontseptsiooni, kusjuures teadusajakirjades ja raamatutes ilmub selle kontseptsiooni uusi tõlgendusi regulaarselt.
Lisaks poliitilises mõttes esinemisele kasutatakse keha poliitikat mõnikord ka religioosses tähenduses. Kirik peab end mõnikord poliitiliseks kehaks, pidades Jumalat ihu peaks ja kirikut oma südameks. See metafoori tunnetus esineb kõige sagedamini katoliku kirikus, kuigi ka teised kristliku usu harud võivad seda kasutada, rõhutades Jumala, Kiriku ja usklike omavahelist olemust.