Keelelised õigused on õigused, mis inimestel on rääkida oma emakeelt või emakeelt. 1996. aastal „keeleliste õiguste ülddeklaratsioonis” ja „Euroopa piirkondlike või vähemuskeelte hartas” sätestatud õigused laienevad ka õigusele kasutada keelt nii avalikus suhtluses kui ka eraelus. Paljud maailma riigid on ühinenud ülddeklaratsiooniga, kuid rakendamise tase on riigiti erinev. Arvamused lähevad lahku ka selle kohta, kuidas deklaratsiooni praktikas kasutusele võtta.
Keeleõiguste alane töö on osa suuremast kodaniku- ja inimõiguste parandamise kampaaniast kogu maailmas. Kui mitmed lepingud ja lepingud sisaldasid elemente keeleõiguste kohta, siis suurem osa töödest algas 20. sajandil. Rahvasteliit pani aluse mitmetele lepingutele aastatel 1918–1939. Pärast Teist maailmasõda allkirjastas uus ÜRO (ÜRO) 2. aastal inimõiguste ülddeklaratsiooni.
1948. aasta deklaratsioon viis järk-järgult selleni, et ÜRO töötas välja 1996. aasta keeleõiguste ülddeklaratsiooni. Deklaratsioon, mida nimetatakse ka Barcelona deklaratsiooniks, sätestab põhiprintsiibid, mis käsitlevad isiku õigust rääkida ja kasutada oma keelt. Deklaratsioonis sisalduvad õigused hõlmavad õigust saada emakeelset haridust, õigust korraldada asjaajamist emakeeles ja õigust kasutada emakeelt kohtusüsteemis.
Erilist tähelepanu pöörati deklaratsioonis vähemuskeelte ja eriti ohustatud keelte keelelistele õigustele. Kuigi paljude keelte (nt paljude põlisameeriklaste ja korni keele) jaoks võib olla juba hilja, võiks deklaratsioonis pakutavat kaitset kasutada teiste, näiteks kõmri ja bretooni keele säilitamiseks. Ohustatud keelte kaitse tõstatab küsimuse, kas keeltel tuleks lasta surra või hoida neid elus kunstliku elutoetuse abil.
See tõstatab ka murrete kaitsmise küsimuse. Näiteks Inglismaal on mõned murded endiselt tugevad, näiteks põhja- ja Londoni murded, kuid teised, näiteks edelaosa, on välja surnud, et asendada Standard Queeni inglise keelega. Deklaratsioonile allakirjutanud Jaapani valitsus peab endiselt ryukyu-okinawa ja yaeyama keeli jaapani keele murreteks ja seetõttu ei kuulu neile kaitse alla. Teised keeled, näiteks kõmri keel, on kaitstud juriidiliste nõuetega dokumentide ja ajalehtede tõlkimiseks ning kõmrikeelse telekanali pakkumiseks.
Riikides, kus on palju sisserändajaid, on põlisrahvaste enamus tekitanud muret keelelise mitmekultuurilisusega toimetulekuks eraldatud ressursside hulga pärast. Deklaratsioonis rõhutatakse aga, et keelelised õigused kehtivad ainult rahvastele ja rühmadele, kellel on riigis või piirkonnas ajalooline kohalolek, mitte aga uutele inimrühmadele. Endiselt oodatakse uutelt rahvastelt enamuskeelde integreerumist, et teenustele juurde pääseda.