Kedrid on nahast või sünteetilisest materjalist riided, mis sisaldavad nööpe ja/või rihmasid ning sobivad sageli inimese sääremarjale, ulatudes põlveni või kinnituvad matkasaabaste külge. Matkajad kannavad neid sageli, sest need aitavad kaitsta jalgu tiheda rohu või madala kasvuga põõsaste tekitatud kriimustuste eest. Niisketes või lumistes kohtades võivad kedrid kaitsta saapadesse vee, muda või lume sattumise eest. Paljud räätsaga sõitjad kasutavad ka kedreid, et kaitsta oma jalgu ja jalgu märjakssaamise eest. Samuti võib lumekoorik olla jääs terav ning kedrid aitavad sageli hoida jalgu või pahkluusid kriimustuste eest.
Mõne riigi armee vormiriietuse osana kanti spetsiaalseid kedreid, mida nimetatakse putteeks. Need olid tavaliselt valmistatud riidest ja olid sageli kasulikud ratsutamishobuste hõõrdumise vähendamiseks. Seda tüüpi kedrid meenutasid mõnevõrra riidest sidet. Tihti valmistati need ühest puuvillasest riidetükist, mis oli korduvalt tihedalt ümber jala, pahkluust põlveni. Need kedrid on sõjaväe vormirõivastes praegu üsna haruldased.
Anglikaani kiriku piiskoppide ja preestrite traditsiooniline riietus sisaldas ka kedreid. Algselt oleks ka neid kantud, et preester saaks kiiresti kõndida või koguduseliikmetele appi sõita, ilma et ta oleks jalgu vigastanud. Järk-järgult muutusid need lihtsalt kleidi ametlikuks aspektiks. Enamik preestreid ei vajanud enam kedreid, kui mootortransport oli hõlpsasti kättesaadav.
Anglikaani ministrite kedrid muutusid uhkemaks, kuna need muutusid vähem kasulikuks. Need olid sageli valmistatud siidist, mitte utilitaarsemate kangaste, nagu vill või puuvill, asemel. Selle asemel, et ühineda jalatsi juures, nagu matkakedrid teevad, liitusid vaimulikud kedrid põlvest. Need olid ka külje pealt kinni nööbitud, mitte mähitud nagu putte.
Enamik anglikaani ministreid ei kanna enam kedreid, kuigi arvati, et paar esimest neist vältinud olid üsna vastuolulised. Alates 1960. aastatest on aga üsna harva näha kedreid anglikaani preestri või piiskopi piduliku riietuse osana.