Kauplemisvõlglased on kliendid, kellele on ostmisel pikendatud krediidiprivileege, kuid kes ei ole veel neid tasumata jääke täielikult arveldanud. Need saldod hõlmavad tarnija või müüja võlgnevusi ja neid jälgitakse pidevalt. Olenevalt tarnija ja iga kaubavõlgniku vahel sõlmitud ostulepingu tingimustest võidakse tasumata saldodele, mis lähevad üle ühest arveldusperioodist teise, rakenduda intressi- või finantstasud.
Krediidiõiguste laiendamine on strateegia, millest võib kasu olla nii tarnijatele kui ka võlgnikele. Krediidilepingus kehtivate tingimuste alusel on klientidel võimalus sooritada olulisi oste ja võimendada võlga nii, et see oleks pikema aja jooksul pensionil. Samal ajal suudab tarnija genereerida müüki, mis lõppkokkuvõttes toob ettevõttele tulu, võimaldades tegevusel teenida kasumit. Kuna kliendid teevad makseid tasumata saldode pealt, on ettevõttel rahavoog, mis võimaldab tasuda tegevuskulusid ning jätkata klientidele müüdavate kaupade ja teenuste tootmist.
Kaubandusvõlgnike maksetegevuse jälgimine on ettevõtte rahalise maksevõime hoidmise seisukohalt oluline. Enamik ettevõtteid kehtestab tasumata arvete või ostude tasumise standardid. Olenevalt krediidilepingu ülesehitusest võidakse nõuda klientidelt iga arve tasumist teatud arvu kalendripäevade jooksul või neile võidakse määrata täiendavat finantstasu või viivist. Uuenev krediidilepingu puhul peab klient kliendikonto heas seisukorras hoidmiseks tasuma minimaalse summa igal arveldusperioodil. Mõned ettevõtted pakuvad isegi soodustusi, näiteks väikeseid allahindlusi järgmistel ostudel, kui arved tasutakse kindlaksmääratud aja jooksul.
Kui võlgnik hakkab näitama maksete ajalugu, mis sisaldab pidevaid hilinenud makseid, võib teenusepakkuja võtta meetmeid tulevaste ostude piiramiseks, vähemalt seni, kuni arvelduskonto saldod on täielikult eemaldatud. See kehtib eriti juhul, kui tarnijal on põhjust arvata, et võlgnikku satuvad olulised rahalised raskused kuni pankrotini (kaasa arvatud). Et teha kindlaks, kas on põhjust muretsemiseks, võib tarnija võlgniku kohta uurida krediidiaruandeid ja konsulteerida muude äriallikatega. Seda tüüpi tegevus on vajalik selleks, et kaitsta tarnija huve ja vältida maksehäireid, mis võivad tekitada ettevõttele olulisi rahavooprobleeme.