Rahvusvahelise välispoliitika üks oluline aspekt on kaubandustariifide kehtestamine või tühistamine. Kaubandustariif on maks või tollimaks, mis kehtestatakse poliitilisi piire ületavatele kaupadele. Imporditariifid on kõige levinumad ja hõlmavad teisest maakonnast tulevate toodete maksustamist. Eksporditariifid, mis on vähem levinud, on tollimaksud riigist välja veetavatele kaupadele.
Algselt oli kaubandustariifi esmane eesmärk luua riigi tuluallikas. Euroopa ja Aasia kaubateed ületasid paljusid piire ning kaupmeestelt tollimaksu kehtestamine tundus tõhus ja suhteliselt vaevatu sissetulekuallikas. Tootmise kasvades muutus aga tariifide kehtestamise põhjus. Enamik tariife põhinevad praegu protektsionismil, majanduspoliitikal, mille eesmärk on kaitsta ühe riigi majandust, piirates teiste riikide kaubandust. See juhtub sageli siis, kui importiv riik suudab toota toodet madalamate kuludega, võib-olla madalama palgaskaala tõttu.
Kaubandustariifi võib kehtestada ka üks riik teise vastu vastuseks tema suhtes kehtestatud kaubanduspiirangutele. Kui need vastutariifid eskaleeruvad, nimetatakse olukorda tariifisõjaks või kaubandussõjaks. Tariife on kasutatud ka kahe riigi vahelise kaubanduse tasakaalustamatuse parandamiseks. Kaubavahetuse puudujääk tekib siis, kui import ületab ekspordi. Kaubavahetuse ülejääk tekib siis, kui eksport ületab impordi.
Impordi maksustamise üks väljakutseid on tariifide hindamisel rahvusvahelise ühtsuse saavutamine. 1947. aastal telliti sellele küsimusele lahendust otsiv uurimisrühm ja lõpuks sai sellest komiteest Maailma Tolliorganisatsioon. Grupp on laienenud algselt 13 Euroopa riigist enam kui 170 liikmesriigini. Nad on kehtestanud kaubanduse tariifistandardid ja kehtestanud kaupade identifitseerimiskoodi, mida nimetatakse rahvusvaheliseks harmoneeritud kaupade kirjeldamise ja kodeerimise süsteemiks (HS). See rühm on lihtsustanud tolli kogu maailmas ja töötleb praegu 98% maailmakaubandusest.
Üks kaubandustariifi liik, väärtuseline tariif, nõuab kindlaksmääratud protsenti kauba väärtusest. See meetod võib siiski põhjustada probleeme, kuna väärtused võivad sageli kõikuda. Konkreetne tariif nõuab kindlat rahasummat, mis põhineb tarnitava toote tüübil. Keelatav tariif on kaubandustariif, mis on seatud nii kõrgele, et toode ei ole enam taskukohane. Keskkonna- ehk roheline tariif on suhteliselt uus looming ja seda kasutatakse madalamate keskkonnastandarditega riikidest imporditud kaupade maksustamiseks.
Kuna rahvusvaheline kaubandus on muutunud levinumaks, on tariifide arv ja suurus vähenenud. Ametiblokid, tolliliidud ja vabakaubandustsoonid on muutunud palju tavalisemaks. Kaubandusblokk on rühm riike, kes nõustuvad alandama või kaotama liikmesriikidevahelisi tariife ning kehtestama blokivälistele riikidele ühtse kaubandustariifi. Tolliliite moodustavad riigid, kes kehtestavad ühised välistariifid ja lepivad kokku kogutud tariifide jagamise valemiga. Vabakaubandustsoon on geograafiline piirkond, mis on nõustunud kaotama liikmesriikidevahelised kaubandustariifid ja -piirangud.
Kõikide tollimaksude kaotamise ja ülemaailmse vabakaubanduse kasutuselevõtu eeliste ja puuduste üle on palju arutelusid. Kuigi selline samm võib mõnele riigile kasu tuua, võivad teised väikesed või arenguriigid saada majanduslikult laastatud. Enamik riike näib eelistavat jätta endale õigus kontrollida importi, tehes samal ajal koostööd väiksemates kaubandusblokkides.