Katoliiklik meditatsioon erineb enamikule inimestele tuttavatest meditatsioonitehnikatest. Idamaade traditsioonides püütakse tühjendada meelt segavatest mõtetest, et otsida sisemist rahu ja rahulikku lõõgastust. Üle maailma tegelevad erinevate religioonide ja kultuuride praktikud meditatsiooniga, et saavutada sügavam side oma usuga. Katoliiklik tehnika on aktiivne, kaasahaarav palve ja otsib sügavamat mõistmist ja ühendust kristliku Jumalaga.
Enamik inimesi arvab, et palve on teenete või konkreetse tulemuse palumine. Katoliiklik meditatsioon on rohkem sarnane mõtisklemisele. See, mida kristlased nimetavad “Roosipärja rõõmsateks, kuulsusrikasteks ja kurbadeks saladusteks”, järgib Kristuse elu alates tema sünnikuulutusest kuni ristilöömiseni. Kui inimesed räägivad Roosipärja palveid, keskenduvad nad nendele juhtumitele. Paljude katoliiklaste jaoks on Roosipärja ainus meditatsioon, mida nad regulaarselt praktiseerivad.
Katoliiklik meditatsioon keskendub hoolikalt valitud teemadele või pühakirjakohtadele, mis aitavad mõtteid ja palveid koondada. Neid võib leida Internetist, kus organisatsioonid ja kirikuprogrammid võivad neid pakkuda, või mediteeriv inimene võib pühakirjade lugemistest mõne teema eraldi valida. Paljudele katoliiklastele meeldib jälgida oma kiriku igakuist liturgiat. Palvepäeviku pidamine võib olla hea viis mitte ainult meenutada, milliseid teemasid on külastatud, vaid ka jälgida usulise arusaamise arengut.
Neil, kes palvetavad regulaarselt või kes on proovinud idapoolset meditatsiooni, on oma kodus selleks eraldatud eriline koht. Ükskõik, mis koht see on, olgu see siis aed või tuba, kus on mugav tool, küünlad ja muud kohtumised, peaks see katoliiklikuks meditatsiooniks sobima. On näidatud, et iga päev mõtisklemiseks ja palvetamiseks kulutatud aeg leevendab stressi ja aitab taastada usku. Traditsiooniline kehahoiak on istumine nii, et käed on kas peopesad allapoole süles või kokku pandud ja pea on lugupidavalt kummardunud.
Enamik inimesi järgib struktureeritud katoliku meditatsioonis nelja sammu. Esiteks kujutavad nad ette, et nad on Jumala juuresolekul ja asetavad end jumalikusse. Nad paluvad abi oma meditatsiooniteema üle mõtisklemisel ning sügavama mõistmise ja vaimsega ühenduse loomisel. Siinkohal keskenduvad nad pühakirjakohale ja uurivad selle tähendust ja seda, kuidas see võib olla seotud küsimustega, mis neil enda elus on. Lõpuks ütlevad nad tänupalve juhiste eest, mida nad võisid saada.
Enamiku religioonide liikmed praktiseerivad mõnda meditatsiooni. Tuntumad on budistid, kuid mõtiskleva tegevusega tegelevad ka India sikhid ja hindud, aga ka juudid ja põlisameeriklased. Nad ei otsi mitte ainult psüühilist rahu, vaid ka suuremat teadlikkust nii oma vastavatest usunditest kui ka inimese seisundist laiemalt.