Catharsis on võetud kreekakeelsest tegusõnast kathoros, mis tõlkes tähendab “puhastama” või “puhastama”. Seda terminit on kasutatud paljudes olukordades; kõige ebaglamuursem neist on selle kasutamine meditsiinis, kus see võib sõna otseses mõttes tähendada soolte puhastamist. Varasemad psühhiaatria pioneerid olid samuti huvitatud terminist, mis kirjeldab hetke, mil inimene sõnastas selgelt minevikumälestuse ja suutis seda täielikult tunnetada, sageli, eriti Freudi sõnul, jättes inimese minevikuvaludest vabaks. Religioonis võib see sõna viidata transtsendentsetele kogemustele, mis vabastavad või puhastavad hinge.
Kirjanduses omandab katarsis veidi teise tähenduse. Aristoteles kasutas seda esmakordselt oma teoses Poeetika, et arutada, kuidas draama võib üksikut vaatajat mõjutada. Hea draama aitab vaatajal samastuda näidendi tegelaste läbielamistega, eriti kurblike kogemustega. Draama võib esile kutsuda võimsaid emotsioone ning inimesed, kes seda vaatavad ja on liigutatud, lahkuvad teatrist puhta, värske ja emotsionaalsest kogemusest puhastatuna.
Lisaks väidab Aristoteles, et pärast mõningate emotsioonide väljendamist tunneb publik kergendustunnet, mis aitab neil igapäevaelu rahulikumalt toime tulla. See on otseselt vastuolus Platoni väitega, et draama ja luule võivad avaldada vaatajatele ja lugejatele halba mõju, pannes nad tegutsema äärmuslikumalt. Aristoteles väidab selle asemel, et draama viib ratsionaalsema meeleni, kuna emotsioonide äärmusi puudutatakse ja tunnetatakse turvalises keskkonnas.
Paljudel on olnud kogemusi, et nad on filmi ajal korralikult nutnud või sagedamini naernud. Üksikisikud võivad näha näidendeid, filme ja raamatuid kui vahendit sügavate emotsioonide turvaliseks väljendamiseks. Ühiskonnas, kus mõned ühiskonnasektorid peavad meeste pisaraid ikka veel ebamehelikuks, peetakse filmivaatamise katarsise hetke, väikest lämbumist või isegi paari pisarat sageli vastuvõetavaks. Näiteks on vähe mehi, kes ei pruugi vähemalt seda haaku kurgus tunda, kui Ray Kinsella filmi Unistuste väli viimastel hetkedel oma isaga saaki mängib.
Katarsis ei piirdu aga selliste hetkede loomisega. Tegelikult sõltuvad paljud narratiivid ühel või teisel viisil isiku tuvastamisest tegelasega. Koomiksi või raamatu vaatamine või lugemine võib samuti tekitada emotsionaalset reaktsiooni, eriti kui publik samastub tegelasega. Narratiivid võivad ebaõnnestuda, kui inimesed ei saa tegelasi kätte ega suuda tegelasi oma olemasoluga kuidagi seostada. Lugejate või publiku (mis tahes) emotsionaalne seotus tegelaste või asjaoludega võib viia narratiivi sügavama mõistmiseni.
Väga lühikestes narratiivides on ka aeg-ajalt hetki, kus inimesed kogevad emotsioonide vabanemist. Seal on terved nimekirjad näiteks reklaamidest, mis panid inimesed kas hüsteeriliselt naerma või järsku pisaraid jooksma. Üksikisikuid võivad reklaame vaadates mõjutada ka nende asjaolud. Imiku piimasegu reklaamis last hoidev ema võib tõsiselt puudutada värsket ema või naist, kes soovib meeleheitlikult lapsi. Ka kujutavas kunstis võivad inimesed leida end kuidagi emotsionaalselt panustatud sellesse, mida nad vaatavad.
Kas see puhastab hinge või mitte, nagu Aristoteles ütles, on vaieldav punkt, mis on tänaste argumentide keskmes selle üle, kas vägivaldse televiisori vaatamine kutsub esile vägivaldse käitumise. Platooniline mõtlemine viitab sellele, et inimesed peavad olema ettevaatlikud, kuna äärmuslikud emotsionaalsed kogemused võivad põhjustada äärmuslikku emotsionaalset elu, sealhulgas ebamoraalset või ebaeetilist käitumist. Aristoteles väitis selle asemel, et katarsise kaudu muutusid inimesed puhtaks ja käitusid vähem tõenäoliselt äärmuslikult või ebamoraalselt. Huvitav on tõdeda, et seda iidset debatti peetakse tänapäeva ühiskonnas ikka veel mitmel tasandil ning emotsionaalset samastumist tegelaste või süžeega võib pidada kas õnnistuseks või suhtuda sellesse kahtlustavalt.