Katalepsia on närvihäire, mida iseloomustab liikumatus ja lihaste jäikus koos valutundlikkuse vähenemisega. Hüpnoosi puhul viitab katalepsia lihasjäikusele, tavaliselt mõne kehaosa, näiteks käe, lihaste jäikuse seisundile, mille on patsiendil esile kutsunud hüpnotisöör. Selles viimases mõttes kasutatakse katalepsiat sageli testina enne edasist hüpnoosi.
Närvihaigusena on katalepsia mitmete häirete sümptom, sealhulgas Parkinsoni tõbi, epilepsia, skisofreenia, kokaiini võõrutus, uneapnoe, rasvumine, depressioon ja emotsionaalne šokk. See võib olla ka skisofreenia raviks kasutatavate antipsühhootiliste ravimite kõrvalmõju. Katalepsia on ka septoplastika võimalik kõrvalnäht – operatsioon, mis tehakse vaheseina sirgendamiseks, ninasõõrmeid eraldav kõhr. Lisaks ülaltoodud sümptomitele võib kataleptiline patsient kogeda ärevust, alaseljavalu, väsimust, lihaskontrolli kaotust ja kehafunktsioonide, eriti hingamise, aeglustumist. Jäsemed võivad jääda mis tahes asendisse, kuhu need asetatakse.
Katalepsia on haruldane haigus. Kataleptilised krambid tekivad ootamatult ja võivad kesta mõnest minutist mitme päevani ning äärmuslikel juhtudel nädalaid. Sageli kaasneb nendega patsiendi tunnete puudumine, kuigi mitte alati. Kataleptiline patsient ei saa sageli üldse liikuda ega rääkida.
Enne kui meditsiin katalepsiast paremini aru sai, maeti kataleptikuid mõnikord elusalt, uskudes, et nad on surnud. Juhtumid, kus kataleptikud ärkasid maetuna ja kaevasid hauast välja, võisid tekitada legende vampiiridest ja teistest tagasitulnutest. Kataleptilisi seisundeid on ajalooliselt segi aetud ka teiste transiseisunditega, näiteks nendega, mis on põhjustatud meditatsioonist või hüpnoosist. Sõna katalepsia pärineb kreeka keelest “alla” ja “haarama”, peegeldades iidseid uskumusi, et kataleptika haaras kinni mingi üleloomulik olend.
Kataleptilist hoogu saab ravida pea külmas vees vannitamisega, millele järgneb soe jalavann ja ergutav massaaž, eriti lülisambale ja kõhule. Stimuleerivad aromaatsed ained, nagu lavendel või piparmünt, võivad samuti aidata patsiendil liikumist taastada. Kui kataleptiline krambihoog kestab pikka aega, võib tekkida vajadus toidu või vedeliku sundtoitmiseks või muul viisil manustamiseks. Kataleptilist hoogu võib ravida ka ravimitega, tavaliselt suurte ensodiasepiinide annustega. Äärmuslikel juhtudel võib elektrokonvulsiivne ravi (ECT) olla efektiivne.