Kasvuhoonekultuurid on puu- ja köögiviljad, mida kasvatatakse hoones või aedikus, et kaitsta neid ilmastikutingimuste eest ja võimaldada pikemat kasvuperioodi. Taimede kasvatamine kasvuhoones võib olla kulukam kui põldudele istutamine, kuid mõnes piirkonnas võib see olla vajalik vähese veevarude või keskkonnatingimuste tõttu. Kasvuhoone võib olla püsikonstruktsioon, mille valgustamiseks on klaas- või plastaknad või ajutised raamidest ja plastkilest konstruktsioonid.
Varased kasvuhooned olid puit- või metallkarkassiga hooned, mille aknad olid sageli kodu külge kinnitatud. Päike andis nii valgust kui ka soojust, mida on vaja köögiviljade või lillede kasvatamiseks kontrollitavamas keskkonnas või siis, kui välistemperatuur langes alla nulli. Seemneid võiks idandada varakevadel ja osa köögivilju võiks kasvatada hilissügiseni, eriti kui oleks tagatud täiendav soojusallikas, näiteks puupliit või aururadiaatorid.
Klaasi hind ja selle purunemisvõime tõid 20. sajandil kaasa purunemiskindlate plastkasvuhoonete järkjärgulise väljatöötamise. Plastid olid palju kergemad, neid võis valmistada pigmentide lisamisega, et blokeerida osa päikesevalgusest, muutes need poolläbipaistvaks, ja neid sai vormida kujuga, et võimaldada kumerad aknad või kuplid. Need ehitised olid sageli alalised ehitised, mida kasutati spetsiaalsete köögiviljade, ürtide või lillede kasvatamiseks, ning ehitati väiksemas mahus elamu- või väikekasvatajatele.
Kaubanduslikult kasvatatavaid kasvuhoonekultuure peeti kulutõhusaks alles 20. sajandi lõpus. Nõudlus põllumajandusmaa järele elamuarenduseks ning kütusekulude tõus puu- ja juurviljade transpordiks muutis väiksema kasvuhoonepõhise tootmise efektiivsemaks. Kasvav huvi mahetoodete või ilma kunstväetiste ja pestitsiidideta kasvatatud toodete vastu andis kliendibaasi, kes oli valmis kõrgema hinnaga kasvuhoonekultuuride eest rohkem maksma.
Suuremahulistes kaubanduslikes kasvuhoonetes hakati kasutama suuri metallkarkassiga konstruktsioone ja plastkilet, mis mõnikord ehitati otse põllukultuuride peale. Neid konstruktsioone oli suhteliselt lihtne ehitada ning neid sai vajadusel lahti võtta ja mujale teisaldada. Enamikku neist konstruktsioonidest ei köetud abisoojuse abil, mis oleks olnud liiga kulukas, vaid neid kasutati piirkondades, kus piisav päikesepaiste võiks anda kasvuperioodi pikendamiseks kiirgavat soojust.
Üha suuremaks mureks sai ka vee säästmine, kuna joogiveevarud olid piiratumad. Kasvuhoonekultuure saab kasvatada veesäästlike meetoditega, nagu tilk- või uduniisutus, mis tagab taimede kasvuks optimaalse veekoguse. Kasvuhoones võimalik kontrollitud temperatuur ja niiskus võimaldavad kasutada palju vähem vett saagikoristuse kohta, kui põldudel nõutakse.
Keskkonnakontrolli kasvuhoones saab läbi viia temperatuuri ja niiskusega seotud kontrollidega. Kui temperatuur tõuseb üle soovitud piiri, saab aknaid või katuseaknaid käsitsi avada või elektrimootoritega juhtida. Niiskuse kontrollerid võivad pakkuda sama funktsiooni, et vältida niiskust, mis võib soodustada hallituse teket. Need täiustused suurendasid kasvuhoonekultuuride kulusid, kuid andsid ühtlasema tootekvaliteedi.