Hüvitiste põhimõte on kontseptsioon, mis on seotud ideega, et üksikisikuid ja ettevõtteid tuleks maksustada selle alusel, mil määral saab iga üksikisik osutatud teenustest kasu, kasutades nende poolt maksudena makstud vahendeid. Need üksikisikud või organisatsioonid, kes saavad kõige rohkem kasu valitsuse pakutavatest teenustest, kasutades maksutulusid, peaksid maksma rohkem kui need, kes neid teenuseid samal määral ei kasuta või ei saa neist kasu.
See kasutusel põhineva maksustamise aluspõhimõte pärineb valitsemis- ja rahasüsteemide varasematest vormidest. Seda kasutavad laialdaselt paljud valitsused kõigil tasanditel üle kogu maailma. Põhiidee seisneb selles, et kõige rohkem maksavad need, kes kaupu ja teenuseid kõige rohkem kasutavad. See põhimõte on omane paljude riikide majandus- ja valitsussüsteemidele.
Selle põhimõtte rakendamine võib mõnikord olla keeruline, kuna sageli on väga raske kindlaks määrata üksikisiku või organisatsiooni täpset suhtelist kasu. Selle põhimõtte äärmuslik rakendamine eeldaks, et valitsus kehtestaks iga üksikisiku või organisatsiooni kohta konkreetse maksumäära, mis põhineb nende valitsuse kaupade ja teenuste kasutamisel. See on paljudel ilmselgetel põhjustel võimatu. Selle asemel lisavad paljud valitsused selle põhimõtte valikuliselt oma maksusüsteemidesse.
Hüvitise põhimõtte praktilisi rakendusi võib leida palju. Näited on tasud, mida nõuavad valitsused kõigil tasanditel alates kohalikust kuni riiklikuni selliste asjade eest nagu avalikesse parkidesse sisenemine, numbrimärgid ja haridus riiklikult rahastatavates asutustes. Üksikisikud ja organisatsioonid, kes neist kaupadest ja teenustest kasu saavad, maksavad nende eest igal üksikjuhul eraldi ja kuigi mõned ei pruugi neid tasusid maksudena pidada, on tegemist maksustamise vormiga.
Hüvitamise põhimõtte teine põhiidee on see, et üksikisikud või organisatsioonid ei maksa makse kaupade või teenuste eest, mida nad ei saa ega tarbi. Jällegi kohaldatakse seda hüvitise põhimõtte aspekti ainult valikuliselt. Näiteks paljudes riikides eeldatakse, et iga kodanik või ettevõte maksab oma sissetulekutelt teatud maksumäära, millega rahastatakse valitsuse võimet osutada teenuseid ja funktsioone, millest on kasu iga kodanik, nagu näiteks relvajõudude ülalpidamine riigikaitseks, teede korrashoid. ja valitsuse enda toimimine. Hüvitise põhimõtet rakendades ei saa aga kõiki sundida maksma kaupade või teenuste eest, mida nad ei saa. Näiteks keegi, kellel ei ole autot, ei pea maksma sõiduki kasutusloa tasu.