Lünk on lünk või puuduv lehekülg käsikirjas; seda terminit kasutatakse ka muusikateoste lünkade tähistamiseks. Lünkad on väga levinud antiikkäsikirjades, mis on aja möödudes kahjustatud, ning võivad olla ajaloolastele nii pettumust valmistavad kui ka väljakutseid. Tavaliselt on lünk transkriptsioonis selgelt märgitud, tavaliselt sümboliga […], näiteks sellise lause näitel: „Tunnistaja väitis, et ta läks […], et osta […] ja kotti kartul.”
Kõige tavalisem põhjus, miks käsikirjas on lünk, on lihtsalt aja möödumine. Vanemate käsikirjade puhul saab lünka mõnikord rekonstrueerida, kasutades käsikirja muid koopiaid või muud kaasaegset teavet, näiteks selle käsikirja kohta tehtud kirjutisi. Muudel juhtudel võib osutuda võimatuks välja mõelda fraasi, mis kunagi lünka täitis, kuigi ajaloolastele meeldib selle üle niikuinii sageli arutleda. Lünka võib tahtlikult tekitada ka keegi, kes on erinevatel põhjustel otsustanud tekstiosa varjata.
Muudel juhtudel võivad käsikirjast puududa terved leheküljed. Need lüngad võivad olla äärmiselt kahetsusväärsed, kuna mõnikord viitavad need lehtede sihilikule eemaldamisele, mispuhul võisid need sisaldada huvitavat teavet, mis võis käsikirja tähendust ja konteksti totaalselt muuta. Puuduvate lehtede võltsitud koopiad ilmuvad sageli pinnale; mõnel juhul on võltsitud lehed vastu pidanud üsna kaua, enne kui keegi lõpuks tõestas, et need on võltsingud.
Kaasaegsetes käsikirjades on lünk suhteliselt haruldane, sest arvatavasti on autor seda tühimikku täitmas. Siiski juhtub neid, eriti erakirjade või kirjade transkriptsioonides; biograafid on mõnikord lünkade pärast pettunud, kui nad materjali avaldamiseks ette valmistavad. Need ilmuvad ka kohtusaalide transkriptsioonides, kui stenograaf ei suutnud ütlustega sammu pidada või kui ilmnevad häired, mis muutsid täpse transkriptsiooni raskeks.
Seda terminit on kasutatud alates 1663. aastast tühja või puuduva teabe tähistamiseks ja ladina keeles tähendab see sõna-sõnalt “auku või auku”. Mõiste pärineb ladinakeelsest sõnast lacus, mis tähendab “järve või tiiki”. see juur on ka “laguuni” taga. Tavaliselt kasutatakse sulgudes olevat noodivormingut tekstis, kui lünk on täidetud, näitamaks, et tekst pole originaal. Ülaltoodud näites võib lünkade parandustega trükis olla järgmine: “Tunnistaja väitis, et läks [poodi], et osta [papp piima] ja kott kartuleid.”