Kapitali kontroll on piirangud, mille valitsus seab rahvusvahelistele investeeringutele. Need piiravad või reguleerivad kapitali ülekandmist riiki või riigist välja. USA-s määratletakse kapitali nii finantsinvesteeringutena kui ka kinnisvarana. Kapitali kontroll avaldub hinnakontrolli, kvaliteedikontrolli, keeldude ja maksudena.
Esimesed kapitalikontrollid USA-s kehtestati I maailmasõja ajal. Välisinvesteeringutele kehtestati ulatuslikud piirangud, et hoida kapitali siserindel liikumas. Kontrollid võimaldasid suuremat tulu maksustamise kaudu, suurendades samal ajal inflatsiooni ja alandades intressimäärasid. Lühidalt öeldes kogus kapitalikontroll sõjategevuseks uut raha ja võimaldas valitsusel sõja rahastamiseks parema intressimääraga laenu vastu võtta.
Kapitalikontrolli on kahte peamist tüüpi: haldus- ja turupõhine. Halduskontrollid, mida nimetatakse ka otseseks kontrolliks, keelavad kapitali liikumise. Turupõhised või kaudsed kontrollid takistavad kapitalivoogusid, kehtestades kulukaid eeskirju. Maksustamine ja mitmekordne vahetuskurss on mõned näited kaudsetest kontrollidest.
Valitsus võib püüda kontrollida kahte tüüpi rahavoogu. Raha väljavoolu ehk riigist lahkumist kontrollitakse üldjuhul riigisisese kasvu soodustamiseks, investeerides riiki endasse, ja vahetuskursside stabiliseerimiseks. Raha sissevoolu või riiki sisenevat raha kontrollitakse tavaliselt selleks, et vähendada riigi majanduse volatiilsust, mida juhuslik investeerimine võib põhjustada.
Poliitilise kogukonna seas käib märkimisväärne arutelu selle üle, kas kapitalikontroll on majandusele või ülemaailmse kaubanduse tervisele hea või mitte. USA on valdavalt uskunud, et kapitalikontroll on halb asi ja seda tuleks kasutada ainult kriisi ajal, nagu see oli Esimese maailmasõja ajal. Teised riigid on neid kasutanud meeleheitliku riikliku finantskriisi ajal ja neist on saanud juhtumiuuringud nii rahakontrolli poolt kui ka vastu argumenteerimiseks.
Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) korraldas 2000. aastal uuringu, mis püüdis anda erapooletu ülevaate kapitalikontrolli mõjust üksiku maakonna majandusele. Uuring näitas, et katsed kontrollida soovimatuid tehinguid võivad segada soovitud tehinguid. Ta rõhutas, et halduskulud võivad mõnikord olla ennekuulmatud ja raisata rohkem raha, kui kontrolli ei tehta korralikult. Kontrollmeetmed võivad negatiivselt mõjutada ka maailma ettekujutust riigi finantsturust, muutes riigi jaoks vajaduse korral juurdepääsu välisvahenditele raskemaks. Uuringust tehti järeldus, et kontrollid olid kõige tõhusamad, kui need olid kõikehõlmavad ja jäigalt jõustatud ajavahemikuks, mille jooksul neid vajalikuks peetakse.