Kannatlikkus ehk Bunthorne’i pruut on Gilberti ja Sullivani operett. Sir William Schwenck Gilbert kirjutas libreto ja Sir Arthur Seymour Sullivan lõi muusika. Patience oli nende kuues ühine operett, mis järgnes “Penzance’i piraatidele”.
Paitence esietendus Londonis Richard D’Oyly Carte’i teatris Opéra Comique’is 23. aprillil 1881. Ebatavaliselt avati Patience’i teine avamine 10. oktoobril 1881, kuna see kolis äsja valminud Savoy teatrisse. Kuid teine avamine jäi teatrivarustuse osas tahaplaanile: teater varustati esimesena elektrivalgustitega, mis tekitas suurt elevust.
Ooper on uurimus kontrastidest. Kaks esteetilist poeeti, millel on kontrastsed vaated, meelitavad lüpsjat nimega Patience. Rühm draakoneid püüab tagasi võita oma daamiarmastusi kiindumusest ühte luuletajasse. Ja nagu Gilberti loomingus sageli juhtub, on seal vanem naine Lady Jane, kes on seatud lavastuses teiste naiste nooruse ja ilu fooliumiks.
Kannatlikkuse I vaatuses pöördub Bunthorne esteetilise doktriini burleskiga kahekümne armuhaige neiu poole, kes on jätnud maha oma armastuse lohe vastu, et teda järgida. Avastame, et Bunthorne on armunud Patience’i, kes ei tunne armastust ega tunne selle vastu huvi. Daamid, draakonid või kannatlikkus ei tea, et Bunthorne on teeskleja, kes teeskleb tähelepanu võitmiseks esteeti. Kui Grosvenor, teine luuletaja ja Patience’i lapsepõlvesõber, ilmub lavale, uuendavad tema ja Patience oma tutvust ja avastavad, et nad on armunud, kuid esteetilise doktriini järgi, nagu Patience seda mõistab, oleks temast liiga isekas. armastan kedagi nii täiuslikku kui Grosvenor, nii et ta peab leppima Bunthorne’i armastamisega, mis on valus ja seetõttu õige armastus.
II vaatuses, mille nimel räägitakse Bunthorne’ist, armuvad kõik neiud Grosvenori, kes ei tunne nende tähelepanu vastu mingit huvi. Bunthorne’i armukadedus ei tunne piire ja ta kutsub Grosvenori välja ja ähvardab teda needa. Grosvenor on õnnelik, et tal on vabandus sunniviisiliselt esteetilisest hoiakust loobumiseks. Kuna Bunthorne on õnnelik ja seetõttu vähem ebameeldiv ning kuna Grosvenor on nüüd tavaline ja igapäevane ning seetõttu mitte täiuslik, lubab Patience’i südametunnistus tal Bunthorne’ist loobuda ja Grosvenoriga abielluda. Neiud naasevad dragoonide juurde ja – vastupidiselt pealkirjas seatud ootustele – on ooperi lõpp see, et keegi ei saa „bunthorne’i pruudiks”.
Üks Gilberti võimetest oli muuta oma teoseid ühest meediumist teise. See kehtib ooperite kohta, mis põhinesid materjalil, mille ta oli esmakordselt avaldanud oma Babi ballaadides, sealhulgas Patience’is, mille Gilbert realiseeris raamatust “Rivaal Curates”. Olles muutnud rivaalid luuletajateks, kasutas Gilbert neid, et parodeerida kunstides suurt mõju avaldanud estetismi kaasaegset kultuurinähtust. Tegelikult on Bunthorne’i, üht kahest poeedist, sageli peetud esteet Oscar Wilde’i karikatuuriks, kuigi mõned arvavad, et Bunthorne on pigem liitfiguur.