Kaltsitoniin on hormoon, mis osaleb kaltsiumi ja fosfori metabolismis. See on organismis loomulikult olemas, et kontrollida nende mineraalide taset veres, ning seda võib manustada ka terapeutiliselt teatud seisunditest põhjustatud luuhõrenemise ja luuvalu vastu. Suurenenud luumurdude riskiga inimestele võib manustada ka kaltsitoniini, et vähendada luumurdude tõenäosust ja luumurdude raskust, kui need tekivad.
Seda hormooni toodetakse kilpnäärmes normaalsetes tingimustes. See interakteerub luu kaltsitoniini retseptoritega, et pärssida luu loomulikku lagunemist ja kontrollida kaltsiumi üldist kogust vereringes. Samuti töötab see neerudega, et aidata neil kaltsiumi ja fosforit metaboliseerida ja säilitada, ning näib, et see mängib rolli söögiisu reguleerimises, kuigi seda seost pole tõestatud.
Kui arst kahtlustab, et patsiendil on kilpnäärme häire, eriti vähk, võib ta tellida kaltsitoniini testi. Selle testi käigus võetakse vereproov, et teha kindlaks, kui palju hormooni veres on. Patsiendile võidakse anda ka kaltsiumisüste, et testida organismi reaktsiooni. Kui hormooni tase on ebanormaalne, võib see viidata kilpnäärmevähi olemasolule, millega tuleb tegeleda. Normaalsed tasemed varieeruvad olenevalt patsiendist ja olukorrast ning puudub standardnäit, mille jaoks patsiendid peaksid kaltsitoniinitesti saamisel pildistama.
Terapeutiliselt tehakse vähihaigetele mõnikord kaltsitoniini süste või ninaspreid, et vähendada vähiraviga seotud luuhõrenemist ja aidata patsientidel luuvaluga toime tulla. Ravimit võib anda ka osteoporoosi ja sellega seotud haigusseisunditega inimestele, et vältida luumurdude tekkimist, kuna kaltsitoniin vähendab luude hõrenemist, mis muudab luud tugevamaks ja vähem purunemisohtlikuks.
Enamik patsientidele manustatavast kaltsitoniinist pärineb lõhest. Mõned inimesed kogevad ravimi suhtes allergilisi reaktsioone ja teised võivad kannatada iivelduse, nõgestõve, kõhuvalu, nohu, isutus ja oksendamise all. Patsiendid peavad õppima ka ravimit õigesti manustama, kuna see ei ole suu kaudu manustatuna efektiivne, mis tähendab, et nad peavad õppima ohutult süstima või ninasprei õigesti kasutama. Kõrvaltoimete ilmnemisel tuleb neist viivitamatult teatada arstile.