Kaldus riim, mida nimetatakse ka ebatäiuslikuks või kaldus riimiks, hõlmab sõnu, mis ei ole täpne riim, nagu “peenraha” ja “aeg”. Selle asemel kasutab see sõnu, mis sisaldavad sama heli. Heli võib olla täishäälik, nagu “ī” heli puhul “valguses” ja “silmades”. Riimi saab teha ka sõna viimase kaashäälikuga, nagu hääliku “l” puhul sõnades “hing” ja “kõik”. Ebatäiuslikku riimi kasutatakse sageli kaasaegses luules ja muusikasõnades, eriti räpis.
Seda riimivormi aktsepteeriti seadusliku luulevahendina üldiselt alles 1800. aastate lõpus. Enne seda ei pidanud kriitikud kõlariime kasutavaid luuletusi “ehtsaks” luuleks. Seda riimiskeemi hakati mõistma ja aktsepteerima peamiselt inglise luuletaja WB Yeatsi ja Ameerika luuletaja Emily Dickinsoni kirjutamise kaudu.
Mõned lääne poeedid suhtuvad kaldus riimi ikka veel halvasti, pidades seda täiusliku riimiga võrreldes halvaks viimistlemiseks. Paljud aga leiavad, et see pakub keele paindlikkust ja peenust, mida täiuslik riim ei paku. Näiteks sõnade “täht” ja “kivi” kaldus riimimisel on erinev tekstuur, võrreldes sõnade “luu” ja “kivi” täiusliku riimimisega. Ebatäiuslik riim on pehmema kõlaga ja ka sõnaühend on silmatorkavam.
Kaldriimi identsete sõnahäälikute sobitamisel on poeedil valida palju suurem sõnavalik. Täiuslikku riimi kasutaval luuletajal on töötamiseks piiratud sõnavara. Paljud olemasolevad riimuvad sõnad ei pruugi sobida luuletuse eesmärgi või tooniga.
Täiuslikud riimisõnad algavad erineva kaashäälikuga, kuid neil on sama rõhutatud vokaaliheli, näiteks “pagasiruumi” ja “noodis”. Siiski on mõned sõnad, mida ei saa ühegi teise sõnaga täiuslikult riimida. Ebatäiusliku riimi sõnu saab aga teatud mõttes luua. Luuletaja peab sõnast muutma vaid ühe silbi ja sobitama selle uue sõnaga. Näiteks “kuidagi/kuidagi” annab kaldriimi ja loob ka reas rütmi.
Räppmuusika tekstides kasutatakse sageli kaldu riimi. Räpipublik ei eelda tingimata täiuslikku riimi kuulmist, nagu seda teevad mõned luulelugejad. Kaldriimi kasutamine räpis ei pruugi alati tuleneda teadlikust otsusest seda teha. Räpikunstnikku huvitavad rohkem sõnade kõlad, mida nad räägivad või lauldakse. Kaldus riimidel on tavaliselt oma rütmid, mida räppmuusika kadentsile seadmisel täiustatakse.