Kaldavöönd on oja või muu vooluveekogu ümbritsev ala, millel on iseloomulik taimestik ja muud omadused, mis eraldavad seda maast väljaspool. Need tsoonid aitavad looduskeskkonda kaasa paljudele olulistele asjadele ning paljud kaitserühmad edendavad nende hooldamist ja taastamist oma piirkonna keskkonna huvides. Jõekallaste ja ojade ääres elavaid majaomanikke julgustatakse samuti rajama veekogude ümber tervet maad, mis lisaks kinnisvara väärtuse tõstmisele ja keskkonnale kasulikud välja näevad.
Sõna “kalda” pärineb ladinakeelsest sõnast ripa, mis tähendab “kallast”, viidates asjaolule, et kaldaala algab jõe kallastel. Ala laius varieerub, olenevalt piirkonnas valitsevatest tingimustest ja toimunud inimtegevusest, ning vöönd võib hõlmata nii märgalasid kui ka kindlat pinnast. Seda tsooni nimetatakse mõnikord kaldametsaks, kaldapuhvriks või kaldaelupaigaks, olenevalt piirkondlikust sõnakasutusest.
Selle piirkonna märkamine on tavaliselt väga lihtne, sest terve ilmub jõe kaldal rohelise lindina. See sisaldab sageli erinevaid puid koos teiste taimedega, kellele meeldib niiske keskkond, ja tervislikus veekogus on taimed äärmiselt mitmekesised. Keskkond on sõbralik ka paljudele metsloomadele, nagu linnud, liblikad ja mesilased, ning mõnikord leiavad seal oma kodu ka suuremad loomad.
Need tsoonid täidavad mitmeid olulisi funktsioone. Üks olulisemaid on erosioonitõrje; need hoiavad ära erosiooni, kuna kohalikud taimed saadavad mulda sügavad juured, et see ei laguneks ega uhuks. Taimed toimivad ka saasteainete püüdjatena, vähendades vette sattuva äravoolu kogust ja kinni setetest, tagades, et see ei uhu merre.
Hästi varustatud kaldaala aitab ka ümbritsevat temperatuuri kontrollida, hoides veekogu temperatuurid radikaalsete kõikumiste lubamise asemel mõõdukad. Paljud kohalikud liigid toetuvad suhteliselt stabiilsele temperatuurile, sest just sellisega on nad elamiseks arenenud, mistõttu nad hindavad temperatuuri reguleerimist. Elupaik on samuti oluline, eriti liikide jaoks, millele inimpopulatsioonid avaldavad survet.