Kajavastus on konkreetne viis küsimusele vastamiseks, kui kõneleja kasutab fraasi, mis sarnaneb küsimusega või sisaldab samu sõnu. See erineb lihtsatest jaatavatest/negatiivsetest ehk “jah või ei” vastustest küsimustele. Kajavastuses on küsimuses kasutatav tegusõna sageli vastuse osa, kas samal või erineval kujul.
Igal keelel on kajavastuste jaoks oma kasutusalad. Paljud neist on seotud rollidega, mida lihtsad jaatavad või eitavad sõnad keeles mängivad. Mõnedes keeltes ei kasutata sõnu, mis vastavad sõnadele „jah” ja „ei”, või ei pruugi nendel sõnadel olla silmapaistvat rolli. Nendes keeltes kasutatakse kajavastust sagedamini.
Inglise keeles viitab kajavastus sageli tehnilisemale või isegi ebatavalisemale vastusele. Üks juhtum on kajavastuste kasutamine juriidilistes tingimustes. Näiteks kui inimene räägib tänaval juhuslikult kellegi teisega ja temalt küsitakse, kas ta on midagi teinud, võib see inimene lihtsalt öelda “jah” või “ei”. Kohtusaalis võib vastaja sama küsimuse peale vastata: “Ma tegin”. või “Ma ei teinud”. Siin on kajavastus reserveeritud formaalsetele ja tehnilistele vastustele.
Inglise keele kõnelejad võivad kasutada ka täpsemat kajavastuse vormi. Näiteks kui üks inglise keele kõneleja küsib teiselt: “Kas sa käisid poes?” teine võib vastata: “Ma läksin” või isegi: “Ma käisin poes.” Paljudes inglise keelt kõnelevates kogukondades ei ole see tavaline reaktsioon. Kui seda kasutatakse, kipub see rõhutama mõtet, et keegi on kohustuse täitnud, või võib-olla vihjab, et küsimuse esitaja ei usu, et kohustus on täidetud.
Teised keeled toetuvad kajavastustes sageli verbivormidele. Üks näide on mitmes ladinakeelses Euroopa keeles, näiteks hispaania ja portugali keeles. Nendes keeltes väljendatakse küsimusi selliste seisundite kohta nagu nälg ja janu või kuuma- või külmatunne verbiga, mis vastab sõnale „oma”. Tegelikult küsivad kõnelejad teistelt, kas neil on nälg, janu või külma või kuuma tunne. Isik võib vastata nii positiivselt kui ka eitavalt, kasutades tegusõna “omama”. See oleks ka kajavastus.