Käibemaks ehk käibemaks on maks, mida nõutakse mitmes riigis, eelkõige Euroopas. See sarnaneb müügimaksuga, kuid seda kohaldatakse tootmis- ja tarneahela igas etapis, mitte ainult tarbijale müümisel. Mõnel kaubal on konkreetne käibemaksuvabastus. Mõnede tervete ettevõtete jaoks on saadaval ka mõned käibemaksuvabastuse vormid.
Käibemaksu võetakse üldjuhul alati, kui müüakse kaupu ja teenuseid, olgu see siis tarbijale või ettevõttele. Ettevõte, kes peab maksma käibemaksu oma müügilt, võib taotleda käibemaksu osa krediiti mis tahes raha eest, mille ta on ise kaupade ja teenuste ostmisele kulutanud. Selle krediidi mõju seisneb selles, et iga müügi eest maksab müüja käibemaksu ainult tema teenitud kasumi järgi ehk lisandväärtuse alusel. Näiteks võib tooli valmistaja osta puitu, teha sellest tool ja müüa tooli; ta oleks kohustatud tasuma tooli müügitulult käibemaksu, kuid saaks puidult tasutud käibemaksu maha arvata. Käibemaksukohustuse mahaarvamine arvutatakse kõigi tehingute kohta teatud perioodi jooksul, mitte iga üksiku tehingu kohta.
Paljud riigid jagavad kaubad erinevatesse kategooriatesse, millest igaühel on erinev hind. Euroopa Liidus peab riigi kõrgeim määr olema vähemalt 15%. Riigil võib olla ka kuni kaks lisakategooriat, millest igaühe maksimaalne määr on 5%. Selliste kategooriate kaupade levinumad näited hõlmavad kodumaist kütust.
Mõnes riigis on kategooria 0% määraga. Riikidel, kus see määr kehtis siis, kui Euroopa Liidus 2006. aastal võeti vastu käibemaksuseadus, on lubatud need kategooriad säilitada, kuid uusi 0% kategooriaid lisada ei saa ega tooteid olemasolevasse 0% kategooriasse lisada. Mõne riigi 0% kategooriasse kuuluvad näiteks ajalehed ja raamatud. 0% kategooria ei lähe tehniliselt käibemaksuvabastusena arvesse: raamatupidamise ja asjaajamise eesmärgil käibemaks ikka rakendub ja kajastatakse, kuid tasumisele kuuluv summa on null.
Nende kaupade ja teenustega, mis kvalifitseeruvad käibemaksuvabastusega, ei ole tehingud käibemaksuarvestuses ja paberimajanduses kirjas. Need on suhteliselt haruldased. Mõned näited hõlmavad mõningaid avalikkusele pakutavaid meditsiiniteenuseid, teatud kindlustusvorme ning mõningaid hariduse ja koolituse vorme.
Teine peamine käibemaksuvabastuse vorm on see, mida mõnes riigis kohaldatakse kogu ettevõttele. See tähendab, et ettevõte ei nõua klientidelt käibemaksu, ei maksa käibemaksuarvet ega saa tagasi nõuda käibemaksu komponenti kaubalt ja teenustele kulutatud rahalt. Ettevõte on tavaliselt sellisel viisil käibemaksust vabastatud, kui tema käive langeb alla teatud piiri. Sellel positsioonil olev ettevõte võib mõnikord valida käibemaksuga hõlmatuse, mis tähendab, et ta nõuab, maksab ja arvab maha käibemaksu samamoodi nagu ettevõte, kellel pole valikut. See, kas vabatahtlik käibemaksuga katmine on rahaliselt mõttekas, sõltub ettevõtte müüdavate kaupade või teenuste liigist, tarnijatelt ostetud kaupadest ja teenustest ning vastavatest käibemaksumääradest.