Aju närve nimetatakse kraniaalnärvideks. Neid on 12 paari, millest igaühel on spetsiifilised sensoorsed või motoorsed funktsioonid. Üks neist närvidest on vestivulokohleaarne närv, mida tuntakse ka kaheksanda kraniaalnärvina. See koosneb kahest sensoorsest harust, vestibulaarnärvist ja kohleaar- ehk kuulmisnärvist. Kuulmine on kohleaarnärvi funktsioon, samas kui kehaasendi tajumine pärineb vestibulaarsest närvist.
Kaheksas kraniaalnärv tekib ajutüvest, mis on ühendatud seljaajuga ja asub kolju põhjas. See liigub kõrva siseosast aju poole. Sisekõrvas on retseptorrakud, mis võtavad vastu heli ja müra vibratsiooni väljastpoolt, mis seejärel stimuleerivad kohleaarnärvi neid helisid ajju tõlgendamiseks saatma. Pealiigutused mõjutavad ka vedelikku kõrva sees ja stimuleerivad vestibulaarnärvi saatma ajju teavet keha tasakaalu- või asenditunde kohta.
Kaheksanda kraniaalnärvi kummagi haru vigastus või kahjustus põhjustab sageli mitmeid sümptomeid. Kui kohleaarnärv on kahjustatud, on ilminguteks tinnitus või kõrvade helin, halb kuulmisvõime ja kurtus. Kuulmislangus on tavaliselt tingitud müraga kokkupuutest, keskkõrvapõletikust või kõrva keskosa põletikust, kõrvavaha kokkulangemisest või ummistusest ja presbükoosist. Presbycusis on termin, mis viitab vanadusest tingitud kuulmislangusele. Mõned imikud võivad sündida ka kohleaarnärvi defektidega ja jääda kurdiks kogu eluks.
Kui vigastus või haigus mõjutab kaheksanda kraniaalnärvi vestibulaarset haru, on sümptomiteks tavaliselt pearinglus, iiveldus, ataksia, oksendamine ja nüstagm. Ataksia tähendab ebastabiilsust või ebakindlust vabatahtlike liigutuste tegemisel. Nüstagm tähistab ebanormaalseid ja tahtmatuid kiireid silmaliigutusi. Mõjutatud patsientidel esineb ka peapööritus ehk vale tunne, et keskkond pöörleb. Põhjused on sageli kasvajad, degeneratiivsed haigused, vestibulaarneuriit ning ravimite või alkoholimürgistus.
Selle närvi vigastuste diagnoosi teeb sageli neuroloog, arst, kes ravib närvisüsteemi haigusi. Tavaliselt võtab ta patsiendi haiguslugu ja perekonna ajalugu ning seejärel teeb kaheksanda kraniaalnärvi funktsioonide hindamiseks spetsiaalsed testid. Teised diagnostikavahendid, mis võivad samuti olla kasulikud, hõlmavad magnetresonantstomograafiat (MRI) ja kompuutertomograafiat (CT). Ravi sõltub sageli patsiendi sümptomite põhjusest.