Käokellad, mis meenutavad suvilateid, kasutavad raskusi ja pendlit, et aega hoida ning kõlab igal tunnil läbi lõõtsa käokutsu. Need nikerdatud, kogutavad kellad pärinevad Saksamaalt Schwarzwaldi piirkonnast, kus puuseppade ja kellasseppade anded ühendasid omapärase ajanäitaja. Enamikul käokelladel on rahvapärased mehaanilised osad, näiteks aknast välja hüppav lind või metsamees, kes raiub puud.
17. sajandi Schwarzwaldi pikkadel lumerohketel talvedel ei saanud inimesed enam talu pidada, puitu raiuda ega kaubelda. Erinevate käsitööde silmatorkavas lähenemises kohtusid teadmised hammasrattaga kellade valmistamisest puuseppade keeruka nikerdamisega. Euroopas filtreeruvad kellad hakkasid just täpselt asendama päikesekellasid kui täpseid kellaaja määramise meetodeid.
Esimesed käokellad lõi Franz Ketterer 1738. aastal, kui ta üritas kehastada kohaliku kägulinnu iseloomulikku kahetoonilist kõnet, kasutades pigem lõõtsa, mitte kella või kella. Ta paigaldas sisemused miniatuursele ehitud puitmajale, mis nägi välja nagu ümbritsevad suvilad, ja alustas sellega piirkonnas pika käekellade valmistamise traditsiooni.
Endiselt võib leida Schwarzwaldi antiikseid käokellasid, kuid sagedamini kohtab neid moderniseeritud versioone, mis kasutavad aja hoidmiseks kvartskristalle või vedrusid. Originaalsed käokellad on ühendatud rippuvate raskustega, tavaliselt pruunide männikäbide kujul. Nädala jooksul üks kaal langeb ja teine tõuseb, muutes sisemised mehhanismid. Kella “keeramiseks” tagastate suurima raskuse selle madalaimasse asendisse.
Muidugi on käokellade kõige tähelepanuväärsem omadus päikesepaistelised linnud ja nendega kaasnev hüüd. Tunni ja mõnikord poole tunni jooksul avaneb suvila ülemine aken, mis laseb pisikesel linnul välja rabeleda ja kellaaja teatamiseks õigel hulgal noote siristada. Tegevusele võivad tõusta ka muud mehhaniseeritud osad, näiteks kaks metsameest palki saagimas, võid kloppiv talunaine, oravat taga ajav koer, alasi vasardav sepp või aknale serenaadile ilmuv väljavalitu.