Kägistamine on tegevus, mille käigus kellegi kael on kitsendatud, eesmärgiga katkestada verevool või inimese õhuvarustus. See tegevus võib lõppeda surmaga ja kägistamise eesmärk on mõnikord surm, kuid kontrollitud vorme kasutatakse ka mõnes võitluskunstis ja korrakaitseringkondades eesmärgiga vastast maha suruda ilma teda tapmata. Inimesed on üksteist kägistanud tuhandeid aastaid ning tõendeid kägistamise kohta on leitud paljudest arheoloogilistest paikadest üle kogu maailma.
Käsitsi kägistamise korral tehakse ahenemine kätega, mõnikord paaris tööriistaga, näiteks varda või nuiaga. Seda vormi nimetatakse mõnikord lämbumiseks või lämbumiseks ning enamasti panevad seda naised naiste peal toime mehed, kuna käsitsi kägistamine nõuab palju jõudu. Inimesed võivad ligatuuride kägistamises kasutada ka midagi, näiteks köit, traati või nööri, mille puhul nöör teeb suurema osa tööst ja kägistaja lihtsalt pingutab seda, et ohvri kaela suruda. Poomine, mille käigus ohver riputatakse köie või sarnase vahendi küljes, on teine kägistamisviis.
Ajalooliselt on paljud kultuurid seda tehnikat kasutanud hukkamiseks kas rippumise või sidemega kägistamiseks. Tõendid viitavad sellele, et mitmed kultuurid kasutasid garrotte religioossetes rituaalides, nagu tseremoniaalsed ohverdamised ja hukkamised, ning et kontrollitud kägistamist võidi kasutada ka religioossetes rituaalides. Kägistamine on paljudes maailma piirkondades populaarne mõrvameetod.
Kui kedagi kägistatakse, võib surm toimuda mitmel erineval viisil. Paljud inimesed seostavad kägistamist asfüksiaga, mille puhul õhu juurdevool katkeb, kuid kägistamise korral võib kaasneda ka isheemia, mille puhul aju verevool on piiratud ja aju sureb. Patsiendil tekivad sageli eristavad füüsilised kägistamise tunnused, nagu väikesed punased laigud, mida tuntakse petehhiatena, mis on põhjustatud kapillaaride lõhkemisest, verevalumid ja traumad kaelas ning hääliku ja kõri luude tõsine kahjustus.
Mitme õiguskaitseorganisatsiooni läbi viidud uuringud näitavad, et kägistamine on sageli perevägivalla peamine komponent. Kuigi perevägivalla ohvrit ei pruugita tingimata surnuks kägistada, võib vägivaldne partner kasutada kontrollimeetodina kontrollitud lämbumist ja ohver ei pruugi sellest teada anda. Pideva kägistamise ohvrid võivad lisaks perevägivalla ja väärkohtlemisega seotud emotsionaalsele traumale kogeda füüsilisi sümptomeid, nagu häälekähedus, neelamisraskused või hingamisraskused.