Elektrokardiograafia (EKG või EKG) seisneb südametegevuse registreerimises. Selleks asetatakse nahale iminapad või ketaselektroodid, mille põhielektroodid on juhtmed 2 ja 3. Kasutatakse ka täiendavaid elektroode – aVR, aVL, aVF ja V1-V6. Iga juhe salvestab südame eri piirkondade poolt genereeritud signaalid, mida tõlgendatakse EKG-masina koostatud graafiku kujul. Selleks seireks kasutatud suured seadmed olid ainus kättesaadav meetod, kuni töötati välja kaasaskantav EKG-seade, mis suudab miniatuursete elektrooniliste andurite abil registreerida südametegevust.
Pärast leiutamist 1900. aastate alguses standardiseeriti EKG-aparaadid aja jooksul meditsiiniasutustes kasutatavaks 12-juhtmeliseks seadmeks. USA rahvatervise teenistus viis 1964. aastal läbi kaasaskantavate EKG-de lähteainete testimise, kui õed võtsid nende kodu patsientidelt neljaelektroodiga EKG-d ja saatsid need telefoni teel meditsiinilisse arvutisse. 1991. aastal muudeti EKG näidud arvutipõhiseks, põhinedes analüüsiprogrammil, mida nimetatakse Louvaine’i algoritmiks. See viis kaasaskantavate EKG-diagnostikaseadmete väljatöötamiseni, kasutades standardseid 12 juhtmestikku, mida saab ühendada personaalarvutitega (PC) ja liigutada haiglates ja kliinikutes ruumist ruumi.
Kaasaskantavate EKG-seadmete variant oli Holteri monitor, millel olid andurjuhtmed, mis olid kinnitatud patsiendi rinnale ja ühendatud väikese salvestusseadmega, mis oli vööl. See võimaldas jälgida selliseid seisundeid nagu ebaregulaarsed südamelöögid igapäevaste tegevuste ajal väljaspool kliinilisi kabinette. Holteri monitorid olid aga kallis ja tüütu seirevahend ning südametegevuse paindlikumaks jälgimiseks töötati välja väiksemad käeshoitavad akutoitega kaasaskantavad EKG seireseadmed. Mõned neist olid isegi võimelised salvestama 12-lülitusega; täielikke graafikuid saab seadmesse salvestada ja hiljem arvutiprinteriga printida.
Tüüpiline kaasaskantav käeshoitav EKG registreerib südametegevuse, vajutades selle aktiveerimiseks lihtsalt vastu rinda või peopesa. Ekraanil ei kuvata tegelikku südametegevuse graafikut. Tavaliselt näitab see ühe kanaliga graafilist südametegevuse jälgimist, mida saab lülitada nii, et kuvatakse ainult südame löögisageduse digitaalne kuva.
Südametegevust saab salvestada erineva kestusega ja enne mälukaardi täitumist saab salvestada kuni 400 “hetktõmmise” lainekuju. Seejärel saab kaasaskantava EKG ühendada arvutiga ja seadmega kaasasolevat tarkvara saab kasutada piltide printimiseks või arvutifailina salvestamiseks.
Odavamad käeshoitavad seadmed on muutunud populaarseks viisiks südame rütmide mitteinvasiivseks salvestamiseks. Isegi valikuliselt kinnitatud kaablitega ei saa need ühtida kvaliteetsete graafikutega, mida on võimalik saada tavalistest haiglaseadmetest. Samuti on hoiatused nende kasutamise eest kõigile, kes on rasedad või kellel on südamestimulaator.