Kaasaegne tähendamissõna on moralistlik lugu tänapäevase keskkonnaga. Kaasaegsed tähendamissõnad tulevad kirjaliku kirjanduse, näiteks luuletuste ja lugude, ning kõnede või jutlustena. Kaasaegseid lugusid saab esitada ka filmide ja raadiodraamadena. Need võivad olla vanemate lugude moderniseeritud versioonid või täiesti uued lood. Kaasaegseid mõistujutte võib leida paljudest kultuuridest ja religioonidest üle maailma, alates Jeesuse tähendamissõnadest kuni iidsete hiina rahvajuttudeni.
Tähendamissõnad on lood, mille eesmärk on õpetada kuulajatele, lugejatele või vaatajatele ühtset lihtsat moraali. Tegelasteks kipuvad olema ainult inimesed, kuigi võib esineda ka tavalisi loomi. Kõik lood, mis sisaldavad jumalusi või müütilisi/rääkivaid loomi, on muinasjutud. Oluline on märkida, et tänapäevase tähendamissõna mõte ei ole läbipaistmatu ja et loo lõpuks saavad kõik aru, mida looga öelda püüti.
Kaasaegsel tähendamissõnal on kaks peamist tüüpi. Esimene tüüp on iidse tähendamissõna otsene ümberjutustus, kuid kaasaegsemas keskkonnas. Teine tüüp on uusmoodne lugu, mis võib alguse saada iidsest moraalist, kuid loob sellest täiesti uue loo.
Populaarne kristlik tähendamissõna, mis on sageli ümber kujundatud tänapäevaseks tähendamissõnaks, on halastaja samaarlane. Lugu on hästi tuntud; selles on samaarlane, kes aitab vigastatud reisijat, kuigi preester ja leviit seda ei tee. See tähendamissõna toimis iidse publiku jaoks, sest need kuulajad või lugejad teadsid juutide ja samaarlaste vahelisest vaenust. Muinasjutu nüüdisaegse ümberjutustuse korral võiks näiteks rivaalitseva jõugu mees aidata vigastatud gangsterit, tema enda jõuk aga ta surnuks jättis.
Tähendamissõna kaasajastamine on preestrite ja teiste usujuhtide jaoks oluline tööriist. Neid võib kasutada kantslist peetud jutluste ajal, tseremooniate ajal või religioossetes kirjutistes. Sellistes oludes püüavad ministrid mõista koguduse tausta, et lugu nende järgi kohandada. Paljud kristlikud filmitegijad ja kirikud on tootnud Jeesuse tähendamissõnade moderniseeritud versioone iseseisvate filmide ja DVD-na.
Täielikult loodud kaasaegne tähendamissõna algab moraalipunktist. Seejärel täpsustab looja lugu mitmekülgsete tegelaste ja kaasaegse olustiku või kontekstiga. Uue tähendamissõna loomine on sarnane anekdoodi või nalja loomisega. Tähendamissõna ja nalja erinevus seisneb selles, et tähendamissõnal on moraalne lõpp, mitte löögijoon; moraalne lõpp vajab aga sama ajastust ja mõju kui hea löögijoon.
Mary Shelley Frankenstein on hea näide kaasaegsest tähendamissõnast. Keskne moraal on, et inimkond ei tohiks seada kahtluse alla Jumala tegusid ja võimeid. Dr Frankenstein teeb täpselt seda, luues oma koletise. See tähendamissõna viitab sellistele lugudele nagu Prometheus, kes andis inimkonnale tule, ja Ikaros, kes tegi endale tiivad, kuid lendas päikesele liiga lähedale. Sellel on ka Paabeli torniga sarnane teema, kuid seda räägitakse täiesti uuel viisil.
Frankensteini koletis on sellest ajast peale sünnitanud uut tüüpi tähendamissõna: teaduse tähendamissõna. Kuna maailmas tehakse uusi teaduslikke uuendusi, luuakse uusi mõistujutte sellise tehnoloogia võimalike probleemide kohta. Selle näideteks on The Fly ja Splice, kuid võib väita, et moraalne punkt muutub sellistes filmides jutuvestmise ja meelelahutuse puhul sageli teisejärguliseks.