Kaasaegne retoorika on retoorika uurimine, mis vastab teatud ajaperioodi dünaamikale ja normidele. Üldiselt määratletakse retoorikat kui kõige laiemat keelekategooriat, mis sisaldab sotsiaalset komponenti. Retoorika uurimisel esineb veenva elemendi implikatsioon, kuid retoorikaks võib nimetada igasugust suhtlust, mis püüab mõtet kuulajale või kuulajatele edastada. Keeleteadlased ja teised uurivad retoorikat, et uurida, kuidas keel on tähendusega seotud ja kuidas üksikisik või rühm seda kasutab.
Need, kes uurivad kaasaegset retoorikat, võivad seda nimetada “aja retoorikaks” või täpsemalt “meie aja retoorikaks”. Sõna “kaasaegne” viitab sellele, et uurimus on seotud praeguse ajastuga. See eristab kaasaegset retoorikat teistest mineviku ühiskondade ja ajastute retoorikauuringutest.
Terminit kaasaegne retoorika kasutatakse sageli ülikoolis või akadeemilises kontekstis. Juhendaja või muu professionaal võib kirjeldada kaasaegset retoorikaprogrammi kui sellist, mis uurib inimese keele sisendamist või seda, mida inimesed “usuvad, tegutsevad ja teavad”. Kuigi see võib tunduda laiaulatuslik, leiavad akadeemikud sageli viise, kuidas kaasaegse retoorika uurimine viia teatud lõppeesmärgini.
Näiteks võib keegi, kes õpib retoorikat praeguste sündmuste kontekstis, otsida vihjeid selle kohta, kuidas keelekasutus võimaldab nende ühiskonnas levinumaid suhtlusviise. Paljudes kaasaegsetes ühiskondades tähendab see mitte ainult inimestevahelise retoorika arvestamist, nagu eakaaslaste või perekonna suhtluses, vaid ka retoorika kasutamist visuaalses meedias, näiteks kaabeltelevisiooni uudistetsüklis. Need, kes toetavad seda tüüpi uuringute kasutamist tänapäeval, väidavad, et tänapäeva retooriline uurimus aitab täpsemalt jälgida, kuidas massimeedia mõjutab tavakodanikku, millel võib olla tänapäevastes ühiskondades palju praktilisi rakendusi.
Kaasaegse ajastu retoorikat uurivad õpilased võtavad sageli arvesse erinevate teoreetikute kirjutisi. Need uurivad narratiivi kasutamist, inimliku uurimise või uudishimu küsimusi või selliseid elemente nagu “epistemoloogiline” retoorika või retoorika tekstis. Kõik see aitab anda terviklikuma ülevaate keele rollist üldises “sotsiaalses universumis”, olenemata sellest, kas see reaalsus on varasem või hõlmab laia valikut uusi tehnoloogiaid, kus inimesed “räägivad” üksteisega, ilma et nad tegelikult räägiksid.