K-rakku, tuntud ka kui tapjarakk või looduslik tapjarakk, peetakse keha kaasasündinud immuunsüsteemi oluliseks osaks. Need rakud aitavad kaitsta keha haiguste eest, leides ja tappes ebanormaalsed rakud, mis esinevad kasvajates, nakatunud rakkudes ja invasiivsetes, parasiit- või võõrrakkudes. K-rakk mitte ainult ei tapa nakatunud või ebanormaalseid rakke kehas, vaid võib haiguse või infektsiooni vastu võitlemiseks vabastada ka ensüüme, mis kutsuvad teist tüüpi immuunrakke, nagu T- ja B-rakud, teatud kehapiirkonda. K-rakku peetakse eriti oluliseks, et aidata kehal viirusnakkuste vastu võidelda.
K-rakud on osa kaasasündinud immuunsusest, mis tähendab, et nad eksisteerivad terve immuunsüsteemi lahutamatu osana. K-rakud moodustavad tavaliselt 10–15% terve inimese valgetest verelibledest ehk lümfotsüütidest. Need rakud tunnevad sageli esimesena ära patogeensed sissetungijad kehas ja seetõttu võivad nad olla immuunvastuse käivitamisel üliolulised.
K-rakku peetakse tsütotoksiliseks. Kui see puutub kokku kasvajaraku, bakterite, muude võõrrakkude või viirusega nakatunud rakuga, tapab see raku, vabastades valgu nimega perforiin. Perforiin teeb auke rikkuva raku välismembraani. Tapjarakk võib seejärel vabastada gransüümi, proteaasi, mis tungib läbi torgatud rakumembraani ja põhjustab apoptoosi ehk rakusurma. Tavaliselt ei tapeta mitte ainult nakatunud või sissetunginud rakku, vaid tavaliselt tapetakse ka kõik selle sees paljunevad viirused.
Kui ebanormaalne, nakatunud või võõras rakk on hävitatud, võib tapjarakk vabastada piirkonda ensüüme, mis kutsuvad T-rakke ja B-rakke, muid olulisi valgeid vereliblesid, et aidata kasvajat tappa või infektsiooni vastu võidelda. Need rakud, eriti T-rakud, võivad toota oma ensüüme, mis võivad K-rakkude toimet veelgi tõhusamaks muuta.
Looduslikud tapjarakud on viirusnakkuste vastu võitlemisel eriti olulised, kuna nende vahendid apoptoosi teel rakusurma esilekutsumiseks võivad aidata vältida viiruse levikut teistesse keharakkudesse. Teised immuunrakud võivad tappa viirustega nakatatud rakke, kuid sageli teevad nad seda rakkude lüüsi teel, mis vabastab kahjustatud rakus paljunenud viirused. Pärast vabanemist võivad replitseeritud viirused levida teistele lähedalasuvatele rakkudele ja süvendada infektsiooni.