Avajutustus on jutuvestmise või kirjanduse vahend, tavaliselt monoloogi kujul, mille kaudu avaldatakse taustteave süžee või tegelaste kohta, et publik saaks aru ülejäänud loost. Seda seadet kasutatakse teatris ja filmides; see oli levinud ka raadioprogrammides. Mõnel juhul on kuulsaks saanud read avajutustustest, kehastades kogu lugu ja muutudes isegi selle žanri elementide sünonüümiks, milles lugu peetakse.
Avajutustuse pikkus ei ole piiratud, kuid tavaliselt on see üsna lühike, kuna see on mõeldud ainult ülejäänud loo ülespanekuks. Pole ebatavaline, et seda tüüpi jutustused kestavad minut või vähem. Mida lühem on lugu, seda vähem on seal tavaliselt avavat narratiivi. Juhul, kui seade teeb kokkuvõtteid eelmistest osadest või osadest, võib jutustus olla tavapärasest pisut pikem.
Lisaks taustateabe andmisele on avajutustus oluline, sest see määrab etenduse üldise tooni. Näiteks kui avajutustus on täis sõnamänge, nalju või situatsioonilist huumorit, eeldab publik tõenäoliselt, et ülejäänud programm on oma olemuselt koomiline. Avajutustus peab suutma sujuvalt sumbuda etenduse esimeseks tõeliseks stseeniks. Kui see nii ei ole, võib avajutustus tekitada vaataja tunde, et see on lahutatud ja segaduses.
Algusjutustus on traditsiooniliselt üks esimesi asju, mida inimene loos kuuleb. Sageli on see näidendi või filmi algstseenis. Mõnikord otsustab režissöör lisada algustiitrite hulka ka põhilise algusjutustuse. Teine võimalus on lisada jutustus avateema või avamängu peale või koos sellega. Kaks kuulsat näidet hõlmavad telesaadete “Quantum Leap” ja originaalse “Star Treki” narratiivi.
Asjaolu, et avajutustus peab andma tooni ja andma teavet, tähendab, et stsenaariumi kirjutajad pööravad suurt tähelepanu sellele, kuidas nad narratiivi koostavad. Nad teavad, et publiku huvi kaotab kiiresti, kui avanarratiivis ei ole õiget tempot, tunnet või teavet. Mõnikord on avajutustus viimane asi, mille stsenaariumi kirjutaja loob, sest kirjanikul on parem tunne, kuidas loo sisu tutvustada või kokku võtta, kui kõik muu on lõpetatud. Ei ole nii tavaline, et kirjanikud töötavad vastupidises suunas, võttes ülejäänud stsenaariumi aluseks avajutustuse, kuid see sõltub tõesti kirjaniku loomeprotsessist. Kui kirjanikud ja produtsendid tunnevad, et järjestus enam saate jaoks ei tööta, võivad nad seda hooajast hooajasse ümber töötada, eriti kui jutustus on läbi põimunud avateemaga.