Jutustav luule on süžeega luule. Nende luuletuste sisu ja rütmilisus peegeldavad suulist praktikat, millest jutustamistraditsioon alguse sai. Eeposed ja traditsioonilised ballaadid on jutustava luule enimlevinud vormid, kuid ka laus ja mõned idüllid sobivad.
Iga jutustav luuletus räägib loo alguse, keskpaiga ja lõpuga. Lool on sisemine või väline konflikt koos ühe või mitme tegelasega, kes on sellesse konflikti sattunud. Mõned jutustavad luuletused kirjeldavad keskkonda otseselt, teised aga mitte.
Enne kirjaoskuse juurdumist pidid jutuvestjad jutud mälu järgi rekonstrueerima. Poeetilised elemendid – nagu meeter, riim, alliteratsioon ja assonants – aitasid bardidel mitme loo sõnu ja sündmusi kergemini meelde tuletada, kui neid lugusid ainult proosana edasi anda. Tavaliselt lauldi jutustavat luulet, andes sellele meelelahutusliku kvaliteedi. Nende luuletuste teemadeks oli nii populaarseid lugusid, mida räägiti ainult nautimiseks, kui ka uudiseid olulistest sündmustest teistest piirkondadest.
Eeposed, üks levinumaid jutustava luule liike, on pikad luuletused ilma stroofideta, mis tavaliselt kirjeldavad tõsiseid kangelaslikke tegusid. Kuningad, pooljumalad, sõdalased ja teised õilsad tegelased võitlevad oma kultuuri, riigi või maailma saatuse eest. Poeet Homerosele omistatud Vana-Kreeka eepiline poeem “Odüsseia” jutustab legendaarsest Ithaka kuningast Odysseusest, kes võitleb pärast Trooja sõda koduteele tagasi jõudmiseks. Anonüümse anglosaksi poeedi eepiline poeem Beowulf kirjeldab kolme lahingut, mille pidas kangelane ja lõpuks Geatsi kuningas Beowulf.
Ballaad, teist tüüpi jutustav luule, on tavaliselt eeposest lühem ja veidi vähem tõsine. Enamiku ballaade saab jagada stroofideks ning need sisaldavad korduvaid kaadreid ja järske üleminekuid. Ballaaditeemad hõlmavad ka laiemat teemaderingi kui eepilised teemad, sealhulgas armastuslood, religioossed õppetunnid ja seikluslikud jutud folkloorsetest kangelastest nagu Robin Hood. Moodsas levimuusikas tähistab mõiste “ballaad” aga kõige sagedamini armastuslaulu tüüpi, mis ei jutusta lugu ega kvalifitseeru jutustavaks luuleks.
Lay’d on pikad ja kerged jutustavad luuletused, mida laulsid keskajal minstrelid ja trouvère’id. Need luuletused on seotud lüürilise luulevormiga ning mõlemad luuletüübid toetuvad suuresti lõpuriimidele ning tunnete ja isiklike kogemuste kirjeldustele. Lüürika ei ole aga olemuselt narratiivne, samas kui võhik jutustab lugu nende tunnete ja kogemuste kasutamise kaudu.
Idüll võib viidata kas lühikesele luuletusele, mis maalib maaelu taluelust glamuurse pildi, või pikemale luuletusele, mis räägib mineviku kangelasest. Olenemata sellest, kas luuletaja kirjeldab karjase, taluperemehe või sõjaväekangelase elu, kuulub lugu jutustav idüll jutustava luule kategooriasse. Kui idüll kirjeldab ainult maaelu, kuid ei räägi selles stseenis olevast tegelasest lugu, pole see oma olemuselt narratiivne.