Juhuslikkus on mõiste, millel on rakendusi paljudes kunstilistes, teoloogilistes ja eetilistes distsipliinides. Kõigis käsitlustes nähakse juhuslikkuses ruumi ootamatuste toimumiseks ja inimeste kaasamiseks sündmustesse, mis näivad olevat tavapärasest arusaamisalast väljas. Sisuliselt esindab juhuslikkus mõtteprotsessi, mis näitab, et mitte iga sündmus või idee ei ole otsese põhjuse tagajärg. See tähendab, et sündmused võivad aset leida juhuslikult või lihtsalt juhuslikult.
Mõnes mõttes sarnaneb juhuslikkus teataval määral tühismi filosoofiaga. Tühismis peetakse muutust ehk ruxit loomingu loomulikuks osaks ja see on üks viise, kuidas loodusseadused kohanduvad ja arenevad, et hõlmata tuntud maailma mitmekesisust. Kuid Charles Sanders Peirce’i selgitatud tühism viitab juhuse tahtlikule funktsioonile universumis. Juhuslikkusega kipub muutuste funktsioon olema juhuslikum ega pruugi olla osa loomulikust evolutsiooniprotsessist.
Metafüüsika kaldub vaatlema juhuslikkust kui alternatiivi ideele, et kõik asjad juhtuvad põhjusega. Religioossest või teoloogilisest vaatenurgast viitab juhuslikkus kontseptsioonile, et kõik asjad ei toimu Jumaluse täiusliku tahte raames. Sageli esitatakse kristliku juhuslikkuse näitena mõte, et Jeesusel ei olnud kavatsust risti lüüa ja ta oli sündmuste sellisest pöördest üllatusena. Eetikas kasutatakse juhuslikkust vaimsete muutuste ilmnemise selgitamiseks, mis viivad tegevusteni, millel ei näi olevat seost eelmise psühholoogilise seisundiga.
Sisuliselt püüab juhuslikkus tuua reaalsusesse mõistmist, et teod, sündmused ja ideed toimuvad, ilma et paistaks arenevat mõne varem märgatava või tunnustatud teguri tulemusena. Astudes eemale põhjuslikust seosest ja tunnistades, et sündmused võivad ja juhtuvadki mõnikord näivad aset leidvat mitte millestki muust kui puhtast juhusest, püüab kontseptsioon seda tüüpi juhuslikele sündmustele nime anda.