Mis on juhtmega koduvõrk?

Traadiga koduvõrk on füüsiline süsteem, mis võimaldab mitmel koduarvutil üksteisega rääkida. Juhtmega koduvõrk saavutatakse tavaliselt kaablite ja muu riistvara abil arvuti ühendamiseks teisega. Kui võrk on installitud, saavad võrgus olevad kasutajad jagada arvutifaile ja dokumente, samuti printereid ja skannereid. Lisaks võimaldavad koduvõrgud mitmel arvutil kasutada sama Interneti-ühendust ja kasutada süsteemi mängude või muusika mängimiseks ja videote vaatamiseks.

Traadiga koduvõrgu seadistamiseks peab võrgus olema vähemalt kaks koduarvutit. Need arvutid ühendatakse spetsiaalsete kaablitega, mis on mõeldud ühe arvuti füüsiliseks ühendamiseks teisega. Juhtmega koduvõrk nõuab tavaliselt tarkvara, mis aitab hallata andmevahetust ja failide jagamist. See tarkvara on sageli automaatselt kaasas arvutite operatsioonisüsteemidega.

Lisaks nõuab võrk koduvõrgu põhiriistvara, näiteks ruuteri installimist. Ruuter on füüsiline vidin, mida kasutatakse failide ja ühenduste jagamiseks ühest arvutist teise. See on vajalik sõltumata sellest, kas võrgul on juurdepääs Internetile või mitte. Kui võrk ühendatakse Internetiga, tuleb installida ka modem. Kaablite kaudu ühendab ruuter võrguarvutid modemiga ja modem võimaldab seejärel arvutitel Internetti pääseda.

Traadiga koduvõrk erineb traadita võrgust. Traadita võrk kasutab ühe koduarvuti teisega ühendamiseks kaablite asemel raadiolaineid. Traadita võrgud on nende mugavuse ja mobiilsuse tõttu üha populaarsemaks muutumas.

Juhtmega koduvõrgul võib olla juhtmevaba koduvõrgu konfiguratsiooni ees mitmeid eeliseid. Tavaliselt pakuvad juhtmega võrgud suuremat turvalisust ja kaitset andmete häkkimise eest. Lisaks töötavad need tavaliselt kiiremini, võimaldades kasutajatel suuri faile kiiremini teisaldada.

Seda tüüpi koduvõrgu kasutamisel võib olla mõningaid puudusi. Näiteks võrguarvutite ühendamiseks kasutatavad kaablid paigaldatakse tavaliselt majaseinte sisse. Nende kaablite paigaldamine võib olla kulukas, eriti kui võrgus on mitu arvutit. Ka juhtmega võrk võib mobiilsust takistada. Näiteks sülearvutikasutajad ei saa oma arvutit majas ühest ruumist teise liigutada, kui pole saadaval pistikkaablit.