Jõuluorhidee on mitteametlik nimetus käputäiele erinevatele orhideedele, mis õitsevad talvepühade ajal. Mõnda jõuluorhideed kasutatakse ka traditsioonilistes jõulude lilleseadetes. Enamikku seda tüüpi taimi on lihtne kasvatada, kuid jõulude ajal õitsemiseks on vaja ainulaadseid tingimusi. Kolm tuntuimat orhideeliiki, mis jõulude ajal õitsevad, on Perciveli cattleya, vinika ja Petlemma orhidee täht.
Perciveli cattleya Cattleya percivaliana on orhideeliik, mis on pärit Venezuelast. Sellel jõuluorhideel on uhked õied suurte volangiliste kroonlehtedega. Perciveli cattleya märkimisväärne alumine laba ulatub sügavpunasest keskelt kuni heleroosani piki serva. Paljud orhideehuvilised on märkinud, et nende lillede tugevat lõhna võib pidada taunitavaks. Seda liiki saab kasvatada jõuluorhideena, lastes mullal enne hilissügisel uuesti kastmist täielikult kuivada.
Winika, Winika cunninghamii, on epifüütse orhidee liik, mis on pärit Uus-Meremaa troopilistest vihmametsadest. Epüfüütsed taimed suudavad kaljudel ja puuokstel ellu jääda, ilma et oleks vaja mingit pinnast. Selle jõuluorhidee õied koosnevad viiest valgest kroonlehest, millel on fuscia ots, ja erekollase ja rikkaliku pruuni keskosa. Saadaval on ka selle jõuluorhidee hübriid nimega Dendrobium Christmas Chime.
Petlemma orhidee täht Angraecum sesquipedale on pärit Madagaskarilt ja on orhideesõprade seas hästi tuntud oma elegantse valge õie ja eriti pika varre poolest. Tuntud ka kui komeetorhidee, õitseb see jõuluorhidee suvel oma loodusliku elupaiga soojades metsades. Euroopas, Põhja-Ameerikas ja teistes külmema kliimaga piirkondades kasvatatakse orhideed varatalvel siseruumides õitsemiseks.
Lisaks sellele, et Petlemma täht orhidee on jõuluorhidee, on see ka kuulsa kaasevolutsiooni teooriat käsitleva loo keskmes. 1860. aastatel uuris Charles Darwin orhideed hoolikalt, et teha kindlaks, kuidas see tolmeldati. Ta järeldas, et lill oleks saanud oma ebatavalise õie välja arendada ainult siis, kui koos sellega oleks arenenud konkreetne ööliblikas.
Darwini sõnul vajaks see ööliblikas 14 tolli (umbes 35 sentimeetrit) pikkune proboscis ehk suutaoline lisa. Koi avastati 21 aastat hiljem ja 21. sajandi vahetusel õit tolmeldavast ööliblikast tehti videovõtteid.