Reaktiivpakett on seade, mida keegi kannab ja mis tekitab reaktiivmootoritega mõnevõrra sarnases süsteemis piisavalt tõukejõudu, et võimaldada tal maapinnast tõusta ja lennata. Seda lennutõukejõudu saab luua mitmel viisil, kuigi traditsiooniline “reaktiivlennuk” kasutab õhkutõusmist võimaldavate ventilaatorite käivitamiseks kütust. Uuemates versioonides kasutatakse sageli vesinikperoksiidi ja katalüütilist reaktsiooni, et tekitada kuumutatud aurujoa, mis annab tõukejõu. Reaktiivpakett on tavaliselt ebapraktiline seade, kuna see pole mitte ainult äärmiselt ohtlik, vaid tugineb ka väikestele kütusevarudele, mis ei võimalda pikemat lendu.
Reaktiivpaki põhiidee on iseseisev seade, mida saab kanda ja juhtida üksikisik, mis võimaldab kandjal lennata. Tegelikkuses on seda kontseptsiooni olnud aga üsna raske saavutada ja isegi tehnoloogia arenguga on see suures osas ebapraktiline. Reaktiivpaki saab välja mõelda ja kujundada mitmel erineval kujul, kuigi tavaliselt sisaldab see operaatori seljal kantavat raketipakki, millel on erinevad funktsioonid ja juhtseadised lennu reguleerimiseks. Enamik neist seadmetest kasutavad rakmeid, mis tagavad, et pakk jääb operaatorile kindlalt kinni, ja mõnel on suur raam, millesse operaator mahub.
Sellised kujundused on väga ohtlikud. Need mitte ainult ei tooda töötamise ajal tohutul hulgal soojust, vaid loovad ka surmava plahvatuse võimaluse mootoririkke või avarii tõttu. Seda tüüpi reaktiivpakk nõuab ka palju kütust, mida operaator peab kaasas kandma või kandma.
Uuemates reaktiivmootorites on kasutatud bensiini või muude kütuseliikide asemel vesinikperoksiidi. Ainuüksi peroksiid on üsna ohutu ja ei ole plahvatusohtlik. Teatud ainetega, nagu hõbe ja muud väärismetallid, viimisel läbib peroksiid katalüütilise reaktsiooni, mis ei vaja soojust ja toodab tohutult energiat. See energia saadakse ülikuumutatud auruna, mida saab suunata “võimenditesse”, mis kasutavad auru kandja maapinnast väljatõukeks.
On isegi reaktiivpakette, mis kasutavad vett, tavaliselt järve või ookeaniga seotud süsteemi kaudu, mis tõmbab vett seadmesse ja kasutab seda seejärel tõukejõuks. Need süsteemid on olemuselt palju meelelahutuslikumad ja neil puuduvad sõjalised või muud rakendused. Täiustatud konstruktsioonides on kasutatud ka tiibu, mis võimaldavad reaktiivlennul või muul tõukejõul aidata kandjal maapinnast lahti saada ja hoogu anda ning seejärel kasutada tiibu libisemiseks pidevaks lennuks.