Ülekäigurada on tänava ala, mis on määratud ülekäigualaks. Üldine ülekäigurada on ristmikul, kus liiklus võib juba olla seisma jäänud, muutes seeläbi üle tänava pääsemist vajavate jalakäijate vastuvõtmise lihtsaks. Eriti pikkadel tänavatel võib keset tänavat tekkida ka ülekäigurada, et jalakäijad saaksid keset tänavat turvaliselt ületada. Jalakäijate ülekäiguradasid leidub kõikjal maailmas, väga erinevates stiilides ja asukohtades.
Paljudes piirkondades käsitlevad liiklusseaduse konkreetsed valdkonnad ülekäiguradasid. Näiteks võib liiklus nõuda ülekäigurajal jalakäijatele järeleandmist ning parkimine ülekäigurajal või selle läheduses on piiratud, et jalakäijad saaksid vabalt liikuda ja vastutulevaid autosid ohutult näha. Peatumine keset ülekäigurada võib samuti olla liikluspileti aluseks. Paljud liiklusseadused keelavad ka autodel liikuda ülekäigurajale, kui sellel on jalakäija.
Jalakäijate ülekäiguraja kujundus sisaldab tavaliselt tänavasilte, mis hoiatavad juhte ülekäiguraja tulekust, ja selgeid märgistusi teel, mis piiritlevad ülekäigurada. Üks levinumaid märgistusi on triibuline muster, mistõttu ülekäiguradasid nimetatakse mõnikord ka ülekäiguradadeks. Ülekäigurada võib sisaldada ka signaale, mis hoiatavad jalakäijaid, kui kõndida on ohutu.
Fooriga reguleeritavatel ristmikel on foorid ühendatud jalakäijate kasutatavate indikaatoritega, mis annavad teada, millal tohib ületada ja millal mitte. Need signaalid on tavaliselt visuaalsed ja kuuldavad, et pimedad teaksid, millal on tänava ületamine ohutu, ning need võivad sisaldada sümboleid või kirju, sageli ka värve muutes, et inimestel oleks signaale veelgi lihtsam lugeda. Samuti on paljudes piirkondades seadusega nõutud, et jalakäijate ülekäigurada peab olema ratastooliga ligipääsetav, mis tähendab, et kõnnitee ja ülekäiguraja kokkupuutekohas peavad äärekivid kalduma, et ratastooliga inimesed saaksid kergesti ülekäigurajale siseneda.
Piirkondades, kus on tihe liiklus või sagedased konfliktid jalakäijate ja autojuhtide vahel, võib ülekäigurada eemaldada ja asendada jalakäijate alam- või viaduktiga, mis võimaldab jalakäijatel tänavat ületada ilma liiklusvoogu katkestamata. Seda tehnikat eelistatakse sageli elava liiklusega linnapiirkondades, kus hoolimatud või mõtlematud juhid võivad jalakäijaid ohtu seada.