Isiklik narratiivne essee on essee tüüp, milles inimene kirjutab oma kogemustest, tavaliselt narratiivse loona. Kuigi keegi võib sellises essees kirjutada oma arvamustest või isiksusest, pärineb essee “narratiivne” aspekt tavaliselt loost. Seda tüüpi esseed on tavaliselt mitteilukirjanduslikud ja sageli seotud tegelike sündmustega, mis juhtusid kirjaniku või kirjaniku lähedasega. Isiklikku jutustavat esseed kasutatakse sageli kolledžite või mainekate rühmadega liitumiseks, kuna sellised esseed hindavad kirjaniku võimeid ja võimaldavad kellelgi avaldada huvitavat isiklikku teavet.
Isikliku jutustava essee kirjutamisel pole ühtegi teemat, mida tuleks kasutada, kuna enamik kirjanikke valib teema, millel on nende jaoks eriline tähendus. Keegi võib kirjutada lähedase surmast, näiteks selleks, et kasutada esseed katarsise kogemusena või aidata teistel leida keegi teine, kes mõistab, mida nad kogevad. Isiklik jutustav essee võiks sama lihtsalt rääkida millestki humoorikast, mis kirjanikuga juhtus. Nii lai valik potentsiaalseid teemasid võib viia selliste esseede päris huvitavaks muutumiseni, kuigi mõnel kirjutajal võib nendega ka raske alustada.
Inimestele, kellel on raskusi kirjatükiga alustamisega ilma selge suunatajuta, võib isiklik jutustav essee olla mõnevõrra hirmutav. Sageli on parem, kui keegi alustab potentsiaalsete teemade üle ajurünnakut. Seda võib teha siis, kui inimene mõtleb temaga juhtunud asjadele, mis kutsusid esile tugevaid emotsioone, nagu hirm, kurbus, õnn või viha. Sageli on kellelgi kõige lihtsam kirjutada millestki, mille vastu ta ise huvitab, ja emotsionaalsed sidemed teemaga võivad muuta selle teema kirjaniku jaoks tähendusrikkamaks.
Isikliku jutustava essee kirjutamise viis eraldab aga sageli sellised teosed teistest esseedest. Isiklik jutustav essee peaks tavaliselt olema mõnevõrra lõdvama stiiliga kui informatiivsetel või argumenteerivatel esseedel, kuna selliste esseede narratiivsed aspektid peaksid sarnanema ilu- või aimekirjanduslike proosateostega. Kirjanikud saavad sellistes esseedes kasutada dialoogi, eraldades need formaalsemas toonis kirjutatud esseedest, ja kirjanik võib valida, kas esseed jutustada või lasta narratiivil areneda kolmanda isiku vaatenurgast. Lõppkokkuvõttes peaks isiklik narratiivne essee tunduma struktureeritud narratiivina, mille algus, keskpaik ja lõpp räägib kindla loo või edastab teatud kogemuse.