Iroonia luules on kirjanduslik tehnika, mis kasutab ebakõla, ebakõla või naiivset kõnelejat, et öelda midagi muud kui luuletuse sõnasõnaline tähendus. Luules kasutatakse kolme peamist irooniatüüpi: verbaalne iroonia, olukorra iroonia ja dramaatiline iroonia. Luuletajad kasutavad irooniat erinevatel põhjustel, sealhulgas satiiriks või poliitilise mõtte avaldamiseks. Irooniat võib luules olla raske tuvastada, kuid see on retooriline vahend, mida luuleõpilased peaksid alati silmas pidama.
Üks levinud iroonia vorm luules on verbaalne iroonia, mille puhul luuletaja manipuleerib tooniga, et öelda vastupidist sellele, mida luuletus tegelikult ütleb. Seda tüüpi sarkasmiga sarnane iroonia on satiiris eriti levinud. Hea näide verbaalsest irooniast on Alexander Pope’i “Luku vägistamine”. Luuletuses kasutatakse eepilise luule tooni ja tavasid, et kirjeldada olmelist stsenaariumi, kus naise juuksed lõigatakse maha. Kirjeldades argisündmust üleoleval toonil, teeb Pope nalja eepilise poeemi pretensioonide üle, näidates ka pealiskaudse ilu edevust.
Teine iroonia kasutamine luules on situatsiooniiroonia. Olukorra iroonia tekib siis, kui luuletaja kasutab luuletuse sisuga kokkusobimatut seadet või metafoori, pannes lugeja nägema käsil oleva objekti kohta midagi uut. Kuulus näide seda tüüpi irooniast luules esineb TS Elioti teoses “J. Alfred Prufrocki armastuslaul”, mis võrdleb õhtut “lauale eeterdatud patsiendiga”. Võttes tavapäraselt ilusat looduspilti ja võrreldes seda tänapäevase valuliku meditsiinilise protseduuriga, kasutab Eliot olukorra irooniat, et kujutada loomuliku ilu kadumist rikutud maailmas.
Luuletus võib sisaldada ka dramaatilist irooniat, teatud tüüpi irooniat luules, kus naiivne kõneleja ütleb midagi, millel on tähendus väljaspool tema enda teadmisi. See retooriline võte on kõige levinum luules, mis kasutab luuletuse häälena ebausaldusväärset kõnelejat. Kuulus näide seda tüüpi irooniast luules on Robert Browningi “Minu viimane hertsoginna”. Luuletuse jutustab hertsog, kes kirjeldab oma endise naise portreed, kes suri väidetavalt loomulikel põhjustel. Kogu luuletuse vältel annab hertsog tahtmatult teada, et ta lasi ta oma kontrollimatu armukadeduse tõttu tappa, võimaldades lugejal näha hertsogi kohta midagi, mida ta pigem varjab.