IRA kontohaldur on tavaliselt finantsasutus, näiteks pank või maakler, kellele on usaldatud kliendi individuaalse pensionikonto (IRA) varade kaitsmine. Vastavalt Internal Revenue Service’i (IRS) kehtestatud reeglitele peab IRA kontohaldur olema heakskiidetud finantsasutus; üksikisik ei tohi tegutseda IRA haldurina. Mittefinantsasutused, kes soovivad tegutseda IRA haldurina, peavad esmalt hankima IRS-i spetsiaalse loa.
IRA haldur teostab tehinguid kliendi nimel, säilitab kõik vajalikud ja asjakohased andmed kõigi eestkostetavas tegevuses tehtud toimingute kohta ning esitab kõik aruanded, nagu avaldused ja maksuteatised, mis on nõutud kas hoolduslepingu või seadusega. Ta võib vastutada ka IRA varade jaotamise eest vastavalt kliendi juhistele ja asjakohaste paberite esitamise eest. IRA haldur ei pea siiski andma investeerimis- ega juriidilist nõu, mistõttu on kliendil kohustus tagada, et kõik haldurile antud juhised vastavad IRS-i koodile.
IRA varasid saab investeerida väga erinevatesse väärtpaberitesse ja muudesse finantsinstrumentidesse. Määrused keelavad IRA varade investeerimise kogumisobjektidesse, nagu kunst ja haruldased mündid, ning elukindlustusse, kuid lubatud on ka paljud muud investeeringud, nagu kinnisvara, frantsiisid, hüpoteegid ja maksupandiõigused, aga ka paljud teised. Paljud finantsasutused piiravad aga investeeringute tüüpe, mida nad lubavad oma eestkostetavatele IRA-dele. IRA omanikud, kes soovivad ressursse investeerida kinnisvarasse või muudesse ebatraditsioonilistesse investeeringutesse, peavad leidma ja valima IRA halduri, kes lubab selliseid investeeringuid. Seega oleks kinnisvarahaldusettevõttel mõttekas taotleda IRS-i sertifikaati, et saada IRA halduriks, et hallata kinnisvarasse investeeritud IRA-sid.
Paljudel juhtudel deponeerivad kliendid varad lihtsalt kontole, mille haldur on, järgides üldisi juhiseid nende käitlemise või investeerimise kohta. Seadus paneb IRA halduritele usaldusvastutuse, mis tähendab, et nad peavad seadma oma klientide huvid enda huvidest ettepoole. See tähendab näiteks, et haldur ei tohi ilma kliendi selgesõnalise nõusolekuta investeerida IRA varasid kõrge riskiga projektidesse või investeeringutesse.
Teine tarbijatele saadaolev võimalus on isejuhtiv IRA. See on IRA tüüp, mille tegevust ja investeeringuid suunab klient, haldur täidab lihtsalt kliendi soovid.
Üks kriitilisi asju, mida enesejuhitavate IRA-de puhul meeles pidada, on see, et ei IRA omanik ega haldur ei saa selle investeeringutest otsest kasu, kuigi haldur võib osutatud teenuste eest tasu võtta. Seega võib IRA investeerida kinnisvarasse, kuid omanik ei pruugi vara hõivamise või haldamise kaudu investeeringust kohe kasu saada. Samuti oleks huvide konflikt, kui IRA ostaks omaniku hüpoteegi või maksupandi.
IRA kontohalduri valikul tuleks arvesse võtta mitte ainult seda, milliseid investeeringuid see klientide IRA-desse lubab, vaid ka kehtestatud tasusid. Enamik asutusi küsib traditsiooniliste, mitte isejuhtivate IRA-de eest väikest iga-aastast hooldustasu. Isejuhtivate IRA-de haldamine võib aga ebatraditsiooniliste varade olemuse tõttu olla oluliselt kulukam.
IRA haldurid pakuvad IRA omanikele üliolulist teenust, kuid nende roll on piiratud ja mõnel juhul piirav. IRA omanikud peaksid oma IRA-d reguleerivate reeglitega põhjalikult tutvuma, et neil ei oleks pensionisäästu eesmärkide saavutamisel liigseid piiranguid.