Rahvusvaheline foneetiline tähestik (IPA) on sümbolite süsteem, mis on loodud esindama helisid, mida leidub maailma erinevates keeltes. Seetõttu on IPA transkriptsioon meetod häälduse dokumenteerimiseks mis tahes keeles, kasutades rahvusvaheliselt tunnustatud kirjutamissüsteemi, ning IPA on kõige silmapaistvam ja vanim kõigist laialdaselt tunnustatud foneetilisest tähestikust. Selle lõi ja avaldas esimest korda 1800. aastate lõpus Association Phonétique Internationale (Rahvusvaheline foneetiline ühing). Algses IPA-s kasutatud skript põhines 1847. aastal Isaac Pitmani ja Henry Ellise loodud skriptil.
IPA transkriptsioonisüsteemil on palju kasutusvõimalusi. Paljudes sõnaraamatutes kasutatakse häälduse tähistamiseks IPA transkriptsiooni. Seda kasutatakse sageli ka teise keele õppijatele häälduse õpetamiseks ja kõnematerjali transkribeerimiseks keeltes, millel pole väljakujunenud kirjutamissüsteeme. IPA transkriptsioon on oluline tööriist, kuna see võimaldab kõigil IPA-d tundvatel inimestel transkribeerida mis tahes keelt, olenemata sellest, kas nad on sellega eelnevalt kokku puutunud. IPA transkriptsiooniprotsess on lihtne.
Esiteks peab transkribeerija tundma õppima, kuidas IPA-s helisid ära tunda ja tekitada. Helide artikulatsiooni koha ja viisi tuvastamine võimaldab transkribeerijal IPA raames helisid ja sõnu üles kirjutada ning seeläbi luua täpset IPA transkriptsiooni. Kui helisid sel viisil transkribeeritakse, saavad teised teavet järjekindlalt lugeda ja hinnata.
Kui see on asjakohane ja võimalik, vastavad rahvusvahelise foneetilise tähestiku sümbolid põhimõtteliselt ladina tähestiku tähtedele ja helidele. Kui kohtate helisid, mis ei mahu ladina tähestiku skeemi, kasutatakse suhteliselt intuitiivset sümbolit. Sümbolid on sageli laenatud vastuvõetavalt stabiilsest ja tuntud ortograafiast, näiteks kreeka keelest.
Rahvusvaheline foneetiline tähestik sisaldab täishäälikute jaotist, mis määratleb need keele kõrguse suus ja selle järgi, kui kaugele või ettepoole keel suus on. IPA kaashäälikud jagunevad viide suurde kategooriasse, millest igaüks jaguneb veelgi liigenduskoha järgi, teisisõnu selle järgi, kus suus heli tekib. Liigendusviis või tekitatava heli tüüp on rahvusvahelises foneetilises tähestikus esindatud üheksal viisil. Lisaks tavapärastele kaashäälikutele ja vokaalidele on IPA-s esindatud ka muud helid; IPA-s on oma koht ka mittepulmonaalsetel kaashäälikutel, kaasartikuleeritud kaashäälikutel ja affrikaatidel, aga ka diakriitikatel.
SmartAsset.