Interneti-protokoll on meetodite kogum, mida paljud hostid kasutavad andmete Interneti kaudu edastamiseks. Interneti-protokolli praegune versioon on IPv4, mis pakub 32-bitist aadressisüsteemi.
Interneti-protokoll on “parimate jõupingutuste” süsteem, mis tähendab, et ükski selle kaudu saadetud teabepakett ei jõua sihtkohta samas seisundis, kui see saadeti. Tihti kasutatakse teisi protokolle paralleelselt Interneti-protokolliga andmete jaoks, mis ühel või teisel põhjusel peavad olema ülimalt täpsed.
Igale võrku ühendatud seadmele, olgu selleks kohtvõrk (LAN) või Internet, antakse Interneti-protokolli number. Seda aadressi kasutatakse seadme ainulaadseks tuvastamiseks kõigi teiste laiendatud võrku ühendatud seadmete hulgas.
Interneti-protokolli (IPv4) praegune versioon võimaldab kasutada rohkem kui nelja miljardit unikaalset aadressi. Seda arvu vähendab aga drastiliselt, kuna veebihaldurid võtavad aadresse suurte plokkidena, millest suurem osa jääb kasutamata. Käimas on üsna suur liikumine Interneti-protokolli (IPv6) uue versiooni kasutuselevõtuks, millel oleks kaks kuni sada kahekümne kaheksandikku kordumatuid aadresse. Seda arvu saab umbkaudu esitada kolmega, mille järel on kolmkümmend üheksa nulli.
Põhjus, miks selline praktiliselt piiramatu Interneti-protokolli aadresside komplekt on soovitav, on väikeste traadita seadmete kasutuselevõtt. Varem tundus, et neljast miljardist aadressist piisaks, kuid aadresse kasutasid tol ajal ainult arvutid. Tulevikus on mõeldav, et iga inimese kohta maa peal on sadu, kui mitte tuhandeid seadmeid, mis suhtlevad traadita võrkude kaudu, millest igaüks vajab Interneti-protokollis oma aadressi.
Enamik kasutajaid ei kasuta IP-aadresse otse, vaid kasutavad sõnu juurdepääsuks serveritele ja arvutitele, mida nad soovivad külastada. Sisestatud domeeninimed ühendatakse nende Interneti-protokolli aadressidega läbi domeeninimesüsteemi (DNS), mis salvestab kõik domeeninimed ja IP-aadressid, millega need on seotud.